Sarneti sõnul soovitas Lorcat talle lavastamiseks Sven Karja. “Oli plaan lavastada midagi Vanemuises ja Sven arvas, et mulle sobiks midagi ilusat. Lorca tekstidest meeldib mulle kõige enam “Lillede keel” ja nii jäingi selle juurde. Kuna Vanemuises oli ooteaeg ligi poolteist aastat pikk, aga Von Krahli oli tulnud just uus noortetrupp ja otsis sobivat näidendit, siis saigi see asi varem Krahlis teoks. Mida rohkem ma Lorca kohta uurisin, seda enam sai selgeks, et Lorca tekstid on üsna ambivalentsed, ilu kõrval on seal üsna teravaid ütlemisi ja nalju. Kõrge ja madal on koos. Hispaania keeles on selleks termin cursileria,” selgitab Sarnet.

Kuna näidend on luuletaja kirjutatud, tuli lavaline tegevus lavastajal ja näitlejail ise teksti juurde välja mõelda. “Lähtusime intuitsioonist ja allusioonidest, mida kujundid tekitasid. See tegi lavastamise töömahukaks, mängisime väga palju variante läbi, katsetasime ka näitlemises navarasa’t, mis on üks india teatri stiile. Navarasa oli meile aga pigem inspiratsiooniks, mitte täpne jäljendus. Lorca lähtus palju aasia mõjudest, pidas ideaalseks olukorda, kui kultuurid ja vormid segunevad, talle olid lähedased ka sürrealismi ideed. Kõigist neist komponentidest me lähtusimegi,” ütleb Sarnet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid