„Pane kindad kätte!”
„Mul pole!”
„Eh tõ, Maadis! Laadna, eks sa proovi ilma!”
Nikolai paneb ees minema nagu orav. On mõne sekundiga puu otsas ja ootab mind järele.
See pole lihtne. Köisredel vajub viltu, pulk kaob ära jala eest. Käed peavad olema tugevad, et ennast ülespoole tõmmata. Ja pea selge ja kõrgust ei tohi karta. Ja poolel teel ei tohi alla vaadata.
Käed, kurinahk, hakkavad külmetama, kindad oleks olnud tõesti abiks. Olen juba peaaegu üleval. Nüüd tuleb redeli pealt astuda köitele, mida mööda saab onni.
„Võta sellest köiest kinni!”
Võtan.
„Tõ što, Maadis!!! See köis on lahti!”
Kapronköied on okste vahel risti-rästi nagu oleks hiiglaslik ämblik kudunud siia oma võrgu. Ja selle sasipuntra keskel seisab siberlane Nikolai, rohelisest tunkedes ja naeratab. Tal on säravad proteesid.
Ta on 72.
NIKOLAI VÄHELDANE ONN viie-kuue meetri kõrgusel (veidi kõrgemal kui tavalise maja teine korrus) õõtsub ja nagiseb ja külm tuul puhub läbi jopest ja kampsunist.
Tugevatest lattidest raamistiku küljes, mis on oksaharude vahel, ripuvad koormarihmadega vanad uksed — need moodustavad majakese põranda. Ustel on paks kiht valget isolatsioonimaterjali, ja sellel peaaegu poole meetri paksuselt madratseid.
Kõik see on mässitud koormakatetesse ja presentidesse.
Aasta läbi, suvel ja talvel, pakasega ja leitsakuga, magab Nikolai puu otsa ehitatud onnis.
Kaua ta seal elab? Loe reportaaži värskest Ekspressist!
