Ja lugu ise? Boriss Kask on modernistlik, kuid siiski kuulatav helilooja ka mitte siseringi kuuluvate jaoks. Iseasi, kes tema loomingut mäletab. Filmi peategelase, pooltöötu kultuuriajakirjaniku Tõnu jaoks saab Kase looming sõltuvuseks, ta püüab koguda kokku vähimagi materjalikillu helilooja kohta ja püüab teda leida. Ja ta leiab üht-teist. Lisaks Sirbi ja Vasara artiklitele 70ndaist, kus Kask on küll reeglina mainitud mõne muusikaarvustuse lõpus, leiab ta lõpuks Poolas väljaantud LP, mille pealkirja võiks tõlkida “Uus nõukogude muusika”, kus on muude teoste – Pärdi, Tambergi ja Gubaidullina kõrval ka Kase oratooriumi “Arnold Sommerling” teine osa.

Jah, Kase 70ndate looming maksis lõivu päevapoliitikale, allikad ütlevad, et Kuku klubis olla ta vahel võtnud naeruväärselt sõna, nimetanud end kommunistiks ja nii edasi. Ja et tal olnud tihti seljas Fidel Castro pildiga särk.

Aga edasi läheb lugu keerulisemaks. Tõnu suhtleb Kase põlvkonnakaaslastega, kes pole tema elusolekus enam kindlad, aga tuleb ka lootustandvaid signaale. Klassikaraadio leiab rahvusringhäälingu arhiivist hulga linte, mille kuulamiseks tuleb tolmust puhtaks pühkida iidne stuudiomakk – ja see, mida siis kostab, on põnev ja peaaegu vapustav, ning materjal õnnestub mingi abijuhtme abil ka mp3 formaati digitaliseerida.

Samal ajal tuvastab Tõnu selle, et Kask on täiesti elus, et ta ongi see vanaldane mees, kes on kohal peaaegu iga näituse avamisel. Tõnu vaidleb oma parima sõbraga, kes see mees on, kas Arseni Mölder või Ants Viidalepp, selgub, et mõlemad on surnud, aga see mees on ikka alles.

Siinkohal tulevad cameo-sõnavõtud. Paluksin kunstnik Jaan Elkenil rääkida oma kohtumistest Kasega Kunstihoones. Ja muusikateadlane Anneli Remme meenutaks üliõpilaspõlve käike Kase poole, kus kuulati eksootilist muusikat. Kas Tõnu isegi ei kopeerinud Kase kogust kolmandate isikute laenatud plaate, isegi Talking Headsi ja Jon Hasselli? Kask pole kunagi olnud piiratud inimene, kuigi ta oli nii ühel kui teisel moel siseopositsioonis, korraga nii vaba intellektuaal kui avalikult kommariks peetu.

Kõik oli võimalik.

Ühel hetkel on Tõnu telefonis sms Kase aadressi ja telefoniga. Appi!

Ta võtab end kokku. Läheb trollibussi peale. Sõidab Lillekülla.

Kask avab ukse. Kohutavalt segi kolmetoaline korter. Sõbralik inimene. Istub kohe iidse Saksa DV päritolu Vermona elektrioreli taha ja hakkab mängima juppe oma uuest teosest, mille tööpealkiri on “Ja käpakesi kokku lõivad” – teos meeskvartetile, klaverile ja akordionile, mõeldud Eesti Muusika Päevadeks. Tõnu ei saa peaaegu midagi öelda, Kask räägib lakkamatult. Ja joob mingit pooleteiseliitrist säästuõlut.

Kaks päeva hiljem tuleb Tõnu miskipärast tagasi Lillekülla ja seda viiekorruselist maja lihtsalt ei ole enam, ehmatus! Selle asemel on hamburgeriputka.

Putka seinal on pulverisaatorikirjas lause “Boriss was here”...

Eesti filmi päästmineEesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid. Saada oma lugu minulugu@ekspress.ee.