Kas tõesti ootab Eesti kodanikke, kes avalikult edastavad avalikke trükiseid või suhtlevad legaalsete isikutega (kelle kohta kapol võib olla eriarvamus), ees repressioon, mida hellitavalt nimetatakse ennetavaks meetmeks?

Kellelgi pole demokraatlikus õigusriigis õigust piirata kellegi suhtlemisringi või avaliku info saamist ja edastamist. Need õigused kuuluvad kodaniku põhiõiguste hulka.

Kedagi ei tohi põhjenduseta (või viletsate põhjendustega) diskrediteerida – seada avalikult häbistavasse valgusse. Õiguskaitseorganite esmane kohus on kaitsta kodanikku.

Kellele kuulub Eesti riik? Seda küsimust ei tekiks, kui kapo peadirektor Raivo Aeg ei väidaks, nagu võitleks Kõlvart Eestis kehtiva seaduse vastu (PM, 13.4).

Süüdistus on küündimatu. Demokraatliku õigusriigi vaatenurgast on asi põhimõtteline. Nii kaua kui avalikkuses arendatakse poliitilist debatti, ei ole kapol põhjust seda avalikult kommenteerida. Debatid ei lõpe seaduste vastuvõtmisega!

Põhiseaduse järgi kuulub võim rahvale (mitte kapole). Iga seadusepügalat on õigus vaidlustada, interpreteerida, kohtusse kaevata. Ametnikel, kes seadusi ellu viivad, lasub kohustus normi kohaldamist kodanikega arutada.

Kapo kompetents algab sellest, mis seostub õigusrikkumisega. Kahjuks näib Eesti valitsusringkondades juurduvat arusaam, et kodanikel pole õigust arutleda juba jõustunud seaduste üle. See on EKP-st päritud mõtteviis (sedalaadi väited tulevad pea eranditult kunagiste kommarite suust), mille kohaselt oli olemas „õige” poliitika, mis kehastub „õigetes”, s.t vaidlustamatutes seadustes. Aga parlamentaarses riigis pole seadust, mis oleks väljaspool kodanike kriitikat, s.t mida poleks õigust õiguskorda austavate vahenditega vaidlustada.

Küsimus ei ole ainult kapo parteilisuse kinnistuvas kuvandis, vaid Eesti kuvandis. Kodanikuõiguste rünne või nende vaidlustamine on vääritu.