Tegelikus elus jagunevad erakonna­liikmed laias laastus kolmeks: netopanustajad, netosõltujad ning soo. Viimastest pole erakonnal sisuliselt sooja ega külma ning ka nad ise oma parteiga eriti suhestuma ei vaevu.

Netopanustaja äratundmiseks on üks lihtne reegel: see inimene tajuks ennast ilma erakonnata täpselt sama edukana või veelgi edukamana kui parteis olles. Oluline on siin just nimelt inimese enda tunnetus ehk sisemine veendumus, et enda kehtestatud mõõdupuu järgi pole tal erakonda eduks tarvis. Vahet ei ole, kas mõõta seda raha, edevuse, ühiskondliku mõjuvõimu, vastassoole meeldimise vms skaalal. Selline usk enesesse annab vabaduse oma peaga mõelda ning vajaduse korral öelda, et pooljumal eksib.

Ain Seppik, keda Keskerakonna ametlikus retoorikas on paar korda nimetatud tehtud poliitikuks, on ilmselge näide netopanustajast. Seppik oleks Seppik ka ilma Keskerakonnata ehk teisiti öeldes, parteil oli temast rohkem kasu kui temal parteist.

Netopanustaja puhul on kasu seega vastastikune. Oluline on see, et inimene ei pea põdema erakonna reitingu languse või võimult eemale­jäämise pärast. Panustaja saab aru, et erakonna positsioonide kaotus ei tähenda tema minapildi ja elustandardi purunemist.

Netosõltuja on panustaja vastand. Temale on hädavajalik, et erakonnal läheks hästi, sest ta on parteist sõltuv. Sügaval sisimas annab ta endale aru, et kui erakond pole enam tegija, on läinud tema sissetulek, tribüün ja võimul olles tekkinud sõprade austus. Veelgi hullem, puruneb ka minapilt endast kui edukast inimesest. Mage, kui viienda seeria BMW tuleb vahetada tasuta trolli vastu. Kes ikka soovib endale tunnistada, et erakonda sai tuldud suuresti isikliku heaolu nimel ning võimuga koos kaovad ka võimalused.

Paradoksaalsel kombel tekitab selline parteilaste tüpoloogia olemusliku vastuolu üliinimese troonilpüsimise ja erakonna edukuse vahel. Üliinimesel on hea siis, kui on kriitiline mass sõltujaid, erakonnal aga siis, kui on piisavalt panustajaid.

Erakonna kui sarnaselt mõtlevate inimeste ühenduse allakäik algab siis, kui jäädakse liiga pikaks ajaks sama juhi vedada ning piisavalt suures kohas võimule. Selline erakond tõmbab netosõltujaid ligi nagu kärbsepaberiga ning lisaks kasvatab oma noorteorganisatsioonist neid pidevalt peale. Niisuguses tendentsis pole midagi imelikku, sest sõltujad ei lähe opositsiooni kügelema. Sellest poleks ju oma elujärje parandamiseks mingit abi.

Erakonna juhile on nad tänuväärne õukond. Nad teavad, et nende heaolu sõltub juhi heldusest ja erakonna positsioonide hoidmisest. Järelikult ei teki ka vaidlusi, sest astla vastu üleslöömine tooks kaasa koosa: nimekirjas enam hea koha peale ei satu, kuluhüvitised jäävad unistuseks ning vaba tööturg lööb reaalsusega nagu lumelabidaga. Erakonnale on seis aga kurb. Liikmete summaarsest silmaringist on saanud juhi aksiomaatiline vaatepunkt. Ühel hetkel hakkavad panustajad lahkuma, sest nad enam ei sobi. Ei oodata mitte panustamist, vaid sõltumist.

Ilmselge näide on Kalle Laaneti lahkumine Keskerakonnast. Keskerakonna fraktsiooni juht on tunnistanud, et temal Laanetile etteheiteid pole: Riigikogus tegi mees oma tööd südamega. See polnud aga enam oluline.

Ühel hetkel läheb erakonna panustajapuudumise sündroom üle ühiskonna probleemiks. Kui kriitilise sõltujate massiga erakonna eesotsas on piisavalt särav ja karismaatiline juht, ei tähenda erakonna vaimu kuhtumine seda, et automaatselt kaovad ka hääled.

Pigem vastupidi. Kuna otsuste põhifilter on võimul püsimine, tegutsetakse ainult oma valijatele propagandistliku meeldimise nimel ning ülejäänud osa ühiskonnast vaadaku ise, kuidas saab. Eesti valimisseaduse puhul võib see tähendada, et kaks kolmandikku valijaskonnast võib kogu valimisperioodiks ära unustada, et neil ka võiksid olla mingid huvid ja vajadused ja ootused avalikule võimule.

Sõltujatepartei muutub oma retoorikas aga üha hullemaks, nagu mudase ilmaga tõuseb pori pidevalt kummikusäärtel kõrgemale, kuni lõpuks on ka riided räpased. Ilmselge näide on tasuta ühistranspordi teemaline rahvaküsitlus ja pärast selle tulemuste tõlgendamine Tallinnas.

Huvitav, kas Edgar Savisaar peaks õigeks, kui Stenbocki maja maksumaksja raha eest välireklaami telliks, kus kiidab tasakaalus riigieelarvet või manab Tallinna televisiooni? Vaevalt. Aga nagu teada, Jupiteri ja härja privileegid on erinevad, eriti kui Jupiter ise on hindajaks. Paratamatu tulemus on stagnatsioon, kus ühistransport võib olla tasuta ja tele levida üle Eesti, kuid lasteaiakohti pole ja tänavavalgus detsimeeritakse.

Kahjuks ei ole stagnatsiooni eeltingimuseks see, et erakonna eesotsas oleks nn ainuomanik. Võib juhtuda, et võimul ollakse küll pikalt, kuid erakonna esimees ei ole oma parteikaaslaste silmis üliinimene ja viimane tõeinstants.

Pikk edu tähendab ikkagi seda, et sõltujaid tuleb üha juurde. Nüüd mitte enam selle pärast, et neid ostetaks sisse, vaid noorteorganisatsioonist kasvab üha peale inimesi, kelle kogu elukogemus on seotud parteitööga. Hilisteismelise east vaid ühe ja sama seltskonnaga suhtlemine ning erakonna ühise tõe mullis elamine seab ette silmaklapid, mis takistavad ühiskonna laiemat nägemist ning seoste tajumist.

Tagajärg on see, et enda edukus seostatakse juba olemuslikult erakonna edukusega. Probleemseks muutub olukord siis, kui erakonna edukus projitseeritakse otse ühiskonna edukuseks.

Jälle: kui erakonnal läheb hästi, siis läheb minul hästi ja mind igapäevaselt ümbritsevatel inimestel läheb hästi ning järelikult läheb kõigil hästi. Tegelikus elus pole ju nii.

Mõlemal, nii tsaariga kui tsaarita juhul tähendab sõltujate võim seega stagnatsiooni, sest sõltumatud mõtlejad ning laia pildi nägijad on otsustamise juurest kas ise lahkunud või eemale edutatud. Väljast vaadates on pilt nukker, seest aga tore ja turvaline, kuni isake ja/või võim püsivad.

Agu Uudelepp on suhtekorraldaja.