Valimiste esimese vooru eel oli arutelu eemaldunud riigi majanduslikust tegelikkusest ja keskendunud sigmundfreudlikule enesevihkamisele. Prantsusmaa on nimelt endiselt üks maailma kaunimaid ja jõukamaid riike, ning ega prantslasedki väga vaesed pole, kuid ometi meeldib neile rikkust kiruda ning pahupidine snobism kõige rahasse puutuva suhtes on üsna elav. Mammona pole midagi sellist, millega siinsel turuplatsil eputada. Kui kandidaadid ei keskendu parasjagu halal-toidule ja pearättidele, mis on suures osas väljamõeldud poleemika, ähvardavad nad kõik — sarnaselt kommunistide toetatud Vasakrinde kandidaadi Jean-Luc Mélenchoniga — rikaste avaliku giljotineerimisega Bastille’ all ja nende “lehkava” raha massidele tagastamisega.

Pada sõimab katelt

Paremäärmuslane Marine Le Pen kasutab Nicolas Sarkozy valitsust sisserändajate küsimuses süüdistades argumenti, et immigratsiooni tekitavad riigist välja voolavad rikkused. Sarkozy ähvardab aga võtta käsile need, kes soodsamate maksude nimel on ümber asunud ümbruskonna maksuleplikumatesse riikidesse Šveitsi, Luxembourg’i, Monacosse ja Inglismaale. “Revolutsioonide Prantsusmaa tuleb tagasi,” kuulutab silmakirjalik Mélenchon, kes, vedades vasakäärmuse vankrit, omab endise senaatorina päris korralikult kinnisvara ja kuulub niisamuti prantsuse eliidi hulka. Vaid Sarkozy on lubanud, et valitsus keskendub esmalt kasvu ja tööhõive edendamisele, mitte kasinusele. Ja valimiste esimese vooru võitnud sotsialist François ­Hollande ähvardab palju teenivate tulu maksustamist 75% ulatuses. Kuid kui Hollande, kes pole iial omanud ministriportfelli, peaks esimest korda pärast François Mitterrand’i teist valimisvõitu 1988. aastal kinkima sotsialistidele “oma” presidendi, oleks see Prantsusmaale halvim ajastus maailma majanduse kehva olukorda arvestades.

Tegelikult on ametisoleval presidendil Nicolas Sarkozyl päris head šansid saada tagasivalituks, kui ta ometi suudaks järgida prantslaste püha koodi ning mitte eputada oma rikkusega. Oma ametiaja jooksul, alates juba esimesest peost pärast eelmist valimisvõitu, pole seebiooperlik president suutnud varjata oma Dallase stiilis rahahõngulist eluviisi, mis on šokeerinud isegi tema enda traditsioonilist paremvalijaskonda. Vaatamata tema jõupingutustele oma imagot lihvida ehk viibida eemal meedia rambivalgusest ja sekkuda vähem valitsuse igapäevatöösse, tehakse Sarkozy isikuomadustele endiselt tublisti etteheiteid. Nii et kui ta käivitabki tunnustust teeninud sõjalise operatsiooni Liibüa mässuliste kaitseks või võitleb kõrvuti Angela Merkeliga eurotsooni ellujäämise eest, ei kajastu see otseselt seekordsete valimiste arvamusküsitlustes.

Keset rüsinat, milles Prantsusmaad vaevavates probleemides süüdistati nurjatuid krediidiorganisatsioone ja rahvusvahelise majanduse hämaraid koridore, ei esitlenud ükski kandidaat aga usutavaid meetmeid riigivõla vähendamiseks või tohutu töötuse likvideerimiseks.

Raha paneb rattad käima

Prantsusmaa kui puhkepargi tule­vikuvisioon ei pruugi olla väga roo­siline. Kunagi olid siin ajad, kui majanduskasv oli suur ja frank kerge; inflatsioon lubas kõigil kinnisvara soetada. Prantslased olid pururikkad ja uskusid veelgi helgemasse tulevikku. Kuigi tänanegi päev peegeldab küllust, sellest igaks juhuks valjuhäälselt ei räägita.

Valimiseelne rünnak rikaste vastu tekitab pigem skandaali selles mõttes, et nii presidendikandidaadid kui ka nende seljatagused võimustruktuurid moodustavad nimelt nn Vana-Euroopa uusaristokraatia, mis on suutnud luua uue, suletud privileegi- ja hoolesüsteemi, kus käsi peseb kätt ja kõige rohkem kasu lõikavad Pariisi kõrgklassi valitud järeltulijad, kes kõik lõpetavad samad eliitkoolid. Kui Dominique Strauss-Kahn, rahva kunagine absoluutne soosik, suutnuks ka oma püksilukku kinni hoida, oleks ta oma abikaasa suure varanduse tõttu ikkagi prantslaste silmakirjaliku rahavihkamise altarile siruli tõmmatud.

Samal ajal jäävad tavaprantslased, seda enam immigrantide järeltulijad, mängust täiesti välja. Pariisi peentes linnaosades asuvad riigi doteeritud uhked “kommunaalkorterid” liiguvad rikaste ringis käest kätte, rõhutades süsteemi riknemist juba rohujuure tasandil. Tööliskvartalitest pärit võõrapärase nime ning tumedama nahatooniga, ehkki sünnilt prantsuse noored on suunitud veetma lõviosa oma ajast eelarvamuste vastu võideldes või autologusid süüdates, aga mitte panustades tööturgu, mida nad ise nii väga soovivad.

Väga paljud Prantsusmaa elanikud põlgavad meritokraatiat, kus inimese sotsiaalse staatuse määrab see, kui intelligentne ta on ja kui palju ta sinna juurde pingutab. Aga samas on prantslased ise maailmas laialt tuntud selle poolest, et eelistavad pehmet tugitoolielu, pelgavad muutusi ja soosivad eluaegseid töölepinguid, mille puhul on nii töötajate, ametnike kui ka niisama nautijate vallandamine ilmvõimatu. Isegi sotsialistide kandidaat François Hollande alustas oma tööelu karjääribürokraadina — välispress kutsub teda “armsaks aparatšikuks” –, kes nautis samamoodi eluaegse töölepinguga kaasnevaid garantiisid, millest enamik prantsuse noortest unistab juba üliõpilaspõlves.

Teiseks paradoksiks on nn loto versus L’oréal. Prantsuse mentaliteediga tundub enam sobivat see, kui inimene võidab oma miljonid lotoga, kui et teenib oma eurod raske töö ja/või pärandiga, mis justkui peaksid kuuluma kõrgendatud maksustamise alla ja miks mitte ka kommunistlikus stiilis ümberjaotamisele.

Praeguste ­presidendivalimiste ristiretk raha vastu on kerge psühholoogiline vaatemäng, mida Prantsusmaal nii väga armastatakse. Ühtlasi ollakse uhked, kui ühiskonnas aeg-ajalt tekkivaid pingeid minirevolutsioonidega tuulutatakse. Viimane aeg oleks ette võtta kapitaal­ne reform ning pidada maha hüsteeriavaba poliitiline dialoog. Ja kuniks seadus lubab, võiks jätta teiste rahakoti rahule.