Eesti-Kreeka pere: õpikuid pole, ametnikud on tigedad ja üldine ükskõiksus süveneb
Turistide jaoks pole Ateenas aastatega tegelikult väga palju muutunud. Akropolis on ikka veel vaatamisväärsus, antiiksed staadionid ja varemed leiavad oma koha ameeriklaste digikaamerates ning kesklinna kõrtsid võivad rahulikult õlle eest seitse eurot küsida.
Enam kui kaks aastat kestnud majanduskriis on jätnud aga järjest süveneva jälje nende kreeklaste hinge, kes peavad päevast päeva hakkama saama oma kodu majandamise, laste toitmise ja muude igapäevatoimingutega. Need, kellel on veel töökoht, mis raha sisse toob, peavad iga nädal jälle avastama, et järjest enam läheb sissetulekust maksudeks ja olukorra paranemist ei ole praegu kusagil näha.
Pea kümme aastat tagasi Eestist Kreekasse kolinud Irina Strepetova ja tema abikaasa Haris Kavouras on tegelikult ebatavaliselt heas seisus — Irina töötab Küprose panga Kreeka filiaalis, Haris Ateena lennujaamas keskkonnaküsimuste juhatajana. Eelmise laupäeva õhtul kutsusid nad mind oma roosakasse majja Ateena Nea Smyrni linnaossa ja rääkisid hulga lugusid sellest, kuidas nende käest raha järjest enam ära läheb ning kuidas kogu kriis nende elu mõjutab.
Pereema Irina
Irina saab homme 35-aastaseks ning viimased üheksa nendest on ta elanud Kreekas, kus ta 2003. aastal Harisega abiellus. Kolm last — seitsmeaastane Nikolas, viieaastane Viktor ja nelja-aastane pisike blond neiu nimega Vasiliki — hoolitsevad selle eest, et pärast tööpäeva ka pereemal tegevust jätkuks. „Mõni aeg tagasi muudeti maksusüsteemi niimoodi, et mida rohkem sul lapsi on, seda väiksem on tulumaksuvaba määra piir,” selgitab Irina. „Mis sisuliselt tähendab, et mida rohkem on lapsi, seda rohkem maksad maksu.”
Irina töötab Küprose Hellenic Banki Kreeka filiaalis ning tal on üpris hea ülevaade sellest, kuidas pankadel läheb. Ka tema lükkab ümber selle väite, justkui oleks viimasel nädalal olnud suurem sularaha väljavõtmise paanika — raha liigutamine on käinud juba mõni kuu. Näiteks nende pank saab suunata hoiuseid Küprose panka edasi, et kliendil tunne kindlam oleks. „Aga ma olen ise ka mõelnud, et peaks näiteks Eestisse midagi kindlat ostma,” nendib ta. Lihtsalt keegi ei tea, mis saama hakkab.
Iga hommik tööle minnes loetakse läbi uudised, et näha, kas midagi on öösel muutunud või millegagi peaks arvestama. „Häid uudiseid on kuidagi vähe,” ütleb ta.
Kord nädalas käivad nad perega kohvi joomas, kasutavad nüüd kahe auto asemel ühte. Hoiavad tšekke alles, kui juhuslikult peaks maksude maksmise juures neid vaja olema — mingil hetkel sai kohvikutes ja Kreeka poodides ostetud tšekid deklareeritud tulult maha arvestada ja selle võrra vähem maksta. Aga Irina ei mäleta enam, kas see kehtib või mitte. „Iga nädal tuleb mingi uus asi, enam ei suuda järge hoida,” ütleb ta.
Pereisa Haris
44-aastane Haris töötab Ateena lennujaama vee-, jäätme- ja keskkonnakorralduse juhatajana. Põlise Ateena kodanikuna mäletab ta veel neid aegu, kui praegu kurikuulsa Omonia väljaku ümber polnud ühtegi immigrantide poodi või prostituutide nurgapealseid kogunemisi. Nüüd, kui ta aeg-ajalt sealkandis pühapäeva hommikuti kirikus käib, räägitakse pidevalt, kuidas kiriku poole jalutaval vanatädil hõbedast rist lausa kaelast ära tõmmati või käekott ära rabati. „Ma arvan, et see on ka põhjus, miks viimastel valimistel need paremäärmuslased nii palju hääli said,” ütleb ta. „Immigratsioon on tohutu probleem seal linnaosas.” Kuulan ja noogutan ja mõtlen, et kuidas ma õhtul sinnakanti hotelli tagasi lähen.
Harisel ei ole väga suuri palgakärpeid olnud, kuid sellest hoolimata muretseb ta tulumaksuvaba miinimumi tõstmise pärast, mis iga kuu perekonna rahakotist 300 eurot lisaks haukab. Mitte kokku 300 eurot, vaid senisele maksule juurde.
Kuni lennujaamaga midagi väga drastilist ei juhtu, on tema enam-vähem turvalises kohas. Kuigi mullu otsustas ka riik oma 55% osaluse müüki panna, aga keegi veel ei osta. „Loodetakse, et kui me peaks eurotsoonist lahkuma, siis läheb devalveerimise käigus hind veel poole odavamaks,” räägib ta.
Aga ka lennufirmad on hakanud viimasel ajal pipardama Ateenaga. Näiteks räägib Haris Delta Airlines loobus talvistest Ameerika lendudest ja Singapore Airlinesi loobumisest Ateenast kui sihtkohast. Ta teab peast, mis kell lahkub kolmapäeval minu Air Balticu lend ja loodab vaikselt, et ka Estonian Air hakkaks Kreekasse lendama.
Nikolas, Viktor ja Vasiliki
Pere kolm last on terve õhtuse aja madistamise lainel. Külla on tulnud peale minu veel Irina ja Harise sõbrad George ja Andriana, kelle koer Spike annab piisavalt palju võimalusi ringi joosta ja palli mängida. Õhtu arenedes tuleb välja ka malelaud. Nikolas on isa sõnul „väike Karpov” või „järgmine Gasparov”.
Pere elab üüritud majas, mille teine korrus on omanike käes. Õnneks on 4–7-aastastele lastele mängimiseks ruumi veidi ka maja taga asuvas aias. Eesti keelt lapsed ei räägi — nimelt oli Irina kodune keel Eestimaal vene keel ning alguses püüdis ta nendega veidi ka vene keeles rääkida. Lapsed muidugi vastasid kreeka keeles.
Paar aastat tagasi otsustati tuua Kreekasse nendega koos elama ka Irina vanemad. Nendega vesteldes aga hakkasid ka lapsed vene keelt purssima ja said üpris hästi hakkama, selgitas Irina.
Nikolas on kolmest kõige vanem ja käib juba esimeses klassis, Viktor ja Vasiliki aga lasteaias. Irina räägib, kuidas esimesse klassi läinud Nikolasele ei antud alguses ühtegi õpikut, sest ministeerium ei olnud suutnud koolile neid anda. Sealsed õpikud on sellised, kuhu lapsed kirjutavad sisse, mis aga tähendab, et neid eriti ei pärandata järgmistele. On võimalik, kui hariliku pliiatsiga kirjutada ja siis ära kustutada.
Aabitsa sai poiss kuu aega hiljem, matemaatikaõpiku alles nüüd, maikuus, kui kooli lõpuni on veel kuu aega jäänud. Seniajani oli ta õppinud õpetaja käsitsi kirjutatud ja paljundatud töölehtede pealt.
Andriana ja George
George, Irina kolleeg pangast, ja tema elukaaslane Andriana abielluvad suve lõpu. Vasilis võiks olla pulmas pruutneitsi. Minu kommentaari peale, et lillekuhilad oleksid temast kõrgemad, naeravad nad vaid ja selgitavad, et Kreekas pulmade puhul lilli ei tooda. Tänapäeval tuuakse ümbrikus raha või avatakse konto pangas. Irina ja Harise pulmas tuli ainus lillekimp Eesti saadikult.
Andriana töötab apteegis proviisori assistendina. Tema teab rääkida, et kolmapäeval apteegid streigivad, sest valitsus on neile sadu miljoneid eurosid võlgu. Päevane streik pole isegi kõige hullem, alates neljapäevast peavad riikliku ravikindlustusega kreeklased ostma oma ravimid täishinnaga välja ja alles siis taotlema riigilt tagasimakset. Mõne jaoks on see lisanduv sajaeurone kulu, mõne jaoks rohkem. Ja kes teab, kas riik saab neid tagasi ka makstud.
SULARAHA
Tšekki mitte nõudes saad kauba odavamalt
Üks kõige põletavam küsimus on ikkagi see, kas kreeklased üldse makse maksavad. George räägib selle peale arstidest, kes on oma ametlikuks sissetulekuks deklareerinud tuhat eurot kuus, aga elavad miljonilistes villades.
Irina räägib sellest, kuidas maksuametnikud on hakanud küsima ka tänaval inimestelt tšekke nende asjade kohta, mis ostukotis on. (Ka minul soovitati ühes baaris hoida jookide tšekid alles juhuks, kui maksuametnik peaks sisse tulema ja küsima. Kui mul pole tšekki näidata, saab baar tuhandeid eurosid trahvi.)
Miks? Sest nii saab maksudest kõrvale hiilida ja paljud seda ka teevad. Kui poes on allahindlus ja ühed püksid maksavad kümme eurot, siis lubab poeomanik need sulle seitsmega, kui sa tšekki ei taha.
„Kui külmkapp on katki ja parandamine maksab viiskümmend eurot, siis kui sa tšekki ei taha, siis maksad ainult nelikümmend,” räägib George.
