Teist grupeeringut köidavad vandenõuteooriad ja nemad üritavad prognoosida, millist isiklikku ambitsiooni Meikar oma sammuga saavutada tahab või milliste võtetega kodupartei ta hävitab.

Hämmastava kiirusega orienteerus lahvatanud kriisis peaminister ja tema kabinetikaaslane Michal. Kuni Meikari kaasuseni oli justiitsminister üpris kindel, et Erakonnaseaduse rahastamist reguleerival paragrahvil pole häda midagi ja selle muutmisega pole kiiret. Nüüd aga sekundeerib ta peaministrile, kes talle omase kindla tooniga teatab, et parteide rahastamise reeglid tuleb teha täpsemaks.

Otsusekindlad juhid

Lisaks on peaminister jõudnud tõdemuseni, et äriühingute annetused, mis 2003. aastal Res Publica initsiatiivil keelustati, tuleb taas lubada. Ansip teeb peale päevatööd demonstratiivselt rattasporti ja Michal tunnistab valmidust ministritoolist loobuda. Just selliseid otsusekindlaid juhte rahvas tahabki! Nii pöörasid need kaks meest olukorra osavalt enda kasuks, selmet lasta end süüdlastena nurka suruda. Tuli sai edukalt kõrvale juhitud.

Ent kas sellega on ka teema ammendatud? Arvan, et kaugeltki mitte. Meikari ja Michali saatusest olulisemaks saab see, kas ja kuidas Eesti korrastab erakondade rahastamist. Avalikkuse arusaamad läänelikest tavadest on siin kasinad ja just see on andnud võimaluse parlamendierakondadele „sogases vees kala püüda“. Peenemalt väljendudes tähendab see puudulikke regulatsioone erakonnaseaduses ja valimisseaduses. Laskumata juriidilistesse finessidesse puudutan siin kolme probleemi — liikmemakse, valimiskampaania kulusid ja äriühingute annetusi parteidele.

Liikmemaksud olid parteide oluline või koguni peamine tuluallikas möödunud sajandil, ehk massiparteide ajastul. Ühtlasi iseloomustas toda ajastut distsipliin ja kord; muutuva osalejaskonnaga liikumised olid alles kujunemas. Aastatega olukord muutus ja regulaarsete liikmemaksude osakaal parteide eelarves vähenes, asendudes suurannetajate või riigieelarve toetustega.

Täna moodustavad liikmemaksud Lääne-Euroopas umbes 15% erakonna tuludest.
Eestis jäi nõukogude režiimi tõttu massiparteide ajastu vahele ja me jõudsime kohe nn kartelliparteide aega, kus lõviosa suuremate erakondade eelarvest tuleb riigieelarvest. Kuigi liikmemaksude kogumine on erakonnaseaduses kirjas, jätab see hulgaliselt tõlgendamisruumi.

Kust tuleb erakondade raha?

Tulemus on see, et liikmemaksud moodustasid Eestis mullu parlamendiparteide eelarvest 0,2% (Keskerakond) kuni 1,5% (Sotsid); ühe erakonna liikme kohta tasuti liikmemaksu alla 2 euro.

Samas tuleb tõdeda, et see pilt on natuke eksitav. Mitmetes erakondades on tavaks liikmemaksu asendamine rahalise annetusega, mille suuruse ja regulaarsuse määrab annetaja ise. Just liikmete annetuste levimus soodustas seda, et Meikari 115 000 kroonine annetus tähelepanuta jäi.

Veelgi suurem probleem on see, et praegune kord ei sunni aruandluses eristama erakonna liikmete ja erakonnaväliste toetajate annetusi — kõik need on ühtses annetuste registris ja selleks, et saada tõest pilti erakonna liikmete omapanusest, tuleks iga annetaja parteiline kuuluvus eraldi kindlaks teha. Aga just see on asi, mida me tegelikult teada tahame — kui palju on partei liikmed ise valmis ühisüritusse panustama?

Rööbiti liikmemaksude osakaalu vähenemisega on kiiresti kasvanud Eesti maksumaksjate panus parteide ülalpidamisse. 1996. aastal said erakonnad riigieelarvest ligi 320 000 eurot, 2011 aastal aga 17 korda rohkem (5,4 miljonit eurot). Lühidalt öeldes peab meil parteisid üleval maksumaksja, sest riigieelarvelised eraldised moodustavad parlamendiparteide eelarvetest kolmveerandi või enamgi (Lääne-Euroopas aga keskmiselt 40%).

Kas kohtumine valijatega on rutiin või valimiskampaania?

Kui see on maksumaksja raha, siis on rahval ka täielik õigus teada, kuidas parteid seda raha kulutavad? Siin jõuangi ma valimiskampaaniate rahastamise juurde, kus valitseb paras segadus. Natuke enam kui aasta tagasi kutsuti kokku Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (mille moodustamist nõudis Korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO). ERJK ülesandeks on kontrollida parteide rahaasju tervikuna, ent erilise tähelepanu all on valimiskampaaniate aruanded.

Olukorra muudab kurioosseks aga see, et ükski valimisseadus ega erakonnaseadus ei defineeri, mis on valimiskampaania või millised kulud tuleb liigitada kampaaniakulude alla. Samuti pole Eestis määratletud, millal valimiskampaania algab. Seega on igal erakonnal võimalus otsustada, kas aasta enne riigikogu valimisi laekunud suurannetus kanda kampaaniaaruandesse või mitte. Sama suvaliselt saab panna sisse või jätta välja parteijuhi ringsõidud mööda maad kuu aega enne valimisi, sest neid võib klassifitseerida ka osana tavapärasest rutiinist.

Muidugi ei maksa karta, et selle määramatuse tõttu saavad parteid mingeid tulusid või kulusid maha salata, sest lisaks kampaania aruannetele esitavad nad ka oma majandusaasta aruanded. Probleem on pigem selles, et meil Eestis pole selgust, mida me tahame — kas võimalikult õiglast positsiooni kõigile erakondadele valimisrallis või läbipaistvat ja seaduslikku parteide rahastamist?

Kui esimest, siis tuleks piirata rahasummat, mida tohib kampaaniaks kulutada. See võib olla kas kindel ülempiir iga kandidaadi kohta (nagu näiteks Venemaal) või tingimus, et eraraha kasutamisel loobutakse riiklikust toetusest (nagu näiteks USAs). Loomulikult tähendab see valik ka kampaania perioodi ja kampaaniakulude selget määratlemist seaduses, sest ainult nii saab parteide kulutusi otse ja parteide võrdluses mõistlikult kontrollida.

„Hallid tsoonid“ ja variskeemid

Kui aga eesmärk on tagada parteide läbipaistev rahastamine pidevalt, siis pole mõtet eristada kampaaniaeelarvet teistest erakonna tuludest. Räpane raha ei muutu sellest vähem räpaseks kui see on parteikassasse jõudnud aasta või paar enne aktiivset kampaaniaperioodi. Seda õiguslikku segadust ära kasutades ütleski minister Michal, et Silver Meikar pidanuks kampaaniakulud katma oma vahenditest. Tegelikult pole vahet, kas ebaseaduslikud 115 000 krooni läksid kampaania rahastamiseks või partei üldeelarvesse.

Soov võidelda räpase raha ja poliitikute mõjutamise vastu oli üks argument, millele toetudes 2003. aastal keelati parteidel võtta vastu annetusi juriidilistelt isikutelt. Tulemus oli aga pigem vastupidine — rahastamisse ilmusid „hallid tsoonid“ ja variskeemid.

Võimalike ärihuvide väljaselgitamiseks hakkas ajakirjandus nuputama, milline firma kelle taga peidus on. On äärmiselt naiivne arvata, et ärimehed ja firmad ei oma poliitilisi huve ega püüa otsustajaid mõjutada. Kui neil pole lubatud seda teha otse, teevad nad seda kaude.

Maailma demokraatiapraktikas läbiproovitud rohi, mis hallid või valgustkartvad skeemid läbipaistvaks teeb, on avalikud lobiregistrid ja akrediteeritud lobistid. Nii on igaühel pilt selge, kelle huve esindab Toompea koridorides ringi liikuv Mati, Miina või Mihhail.

Niisiis tuleb kõigepealt selgeks rääkida, mis on parteide rahastamise konkreetne eesmärk ja lähtudes sellest siis ka seadusepügalad kirja panna. Äraspidine asjade toimetamine teeb kodanikud pahaseks, nagu on juba juhtunud DASAde/MSAdega.