Silver Meikar — parteilasest sirgus poliitik
Endine riigikogulane Silver Meikar (34) teatas, et andis Reformierakonnale musta raha, aga tal pole oma väidet millegagi tõestada.
Kolmapäeva hommikul sammub tumedas ülikonnas pikk ja kiitsakas reformar Silver Meikar enesekindlalt mööda Tallinna Wismari tänavat riigiprokuratuuri poole. Ta pole seal kunagi varem käinud ja uurib veel hommikulgi kaarti — kummas tänava otsas asutus paikneb?
Meikar ütleb Ekspressile, et on hästi välja puhanud (ehkki eelmisel päeval laekus mõne tunniga 40 telefonikõnet ja hulk sõnumeid). Prokuratuurist tulles kavatseb ta õhtul ülikonna tööle jätta ning kümmekond kilomeetrit koju joosta.
Mis on sel nädalal lahvatanud Silvergate’i afääri (nii kutsuvad mõned seda omaaegse Watergate’i skandaali valguses, mis viis ametist USA presidendi Richard Nixoni) tähendus? Ligi pool elu Reformierakonna liige olnud Meikar ei öelnud sel nädalal Postimehes ilmunud artiklis mitte üksnes seda, et Kristen Michal palus tal kaks aastat tagasi erakonnale annetada tundmatu päritoluga raha, mille Kalev Lillo kusagilt ümbrikes tõi — kokku 115 000 krooni.
Meikar väitis (ja kinnitab seda eraldi ka Ekspressile), et Eesti riigijuhid valetavad parteide rahastamise asjus ja varjavad valesid ringkaitses.
Ta räägib, et enamik Eesti poliitilisest eliidist, sealhulgas “valdav enamus praegusest ja eelmisest Reformierakonna fraktsioonist Riigikogus ning partei piirkonnajuhtidest”, teadis, kuidas must raha parteikassasse jõuab.
Ometi on Meikariga väga magedad lood: prokuratuuri sammub ta, kaks kätt taskus, ilma ühegi tõendita, mis tema väiteid kinnitaks. Ei ainsatki kirja, lindistust, paberit ega muud. Miks ta peakski lindistama vestlusi oma “sõpradega”, Michalite ja Lillodega, keda ta valetamises süüdistab.
Küsimused, kui must või puhas oli raha Lillo toodud ümbrikes, kellele see raha kuulus ja mida selle eest osteti, võib kõrvale jätta. Meikar ei tea, Lillo eitab. Erakondade rahastamise läbipaistmatus ei tohiks olla kellelegi uudiseks, sellest on räägitud juba 20 aastat. Ja mis siis? Lubatud sõidukiiruse ületamine on ka keelatud, kuid paljud rikuvad piiranguid, sest see on lihtne, ahvatlev, tulutoov ja enamasti karistamatu. Kes jõuakski jälgida iga parteikassadesse laekuva viiesajakroonise päritolu, eriti kui see tuleb kõrgepalgalise riigikogulase (nagu Meikar 2009. aastal oli) kontolt.
On inimesi, kes mõtlevad Meikari kohta: näe, ometi üks “munade” ja südametunnistusega poliitik, kes vigu tunnistab. Ka Meikar ise kasutab üdini ausa mehe retoorikat, rääkides puhta ülestunnistuse haruldusest Eesti poliitikas (kui ta selgitab, miks ta alles kaks aastat hiljem tõega lagedale tuli, jääb mulle hetkeks isegi mulje, et tema silmad lähevad niiskeks) ja poliitilise süsteemi puudustest. Sellest, kuidas tal tegelikult oli plaanis hoopis teisel teemal arvamusartikkel kirjutada, kuid sulg ei paindunud tõest mööda minema.
Tõest, mis (teda) vabastab ja mittemanipuleeritavaks muudab, ning täis- ja poolvaledest, mis (Michalit, Lillot, lõviosa reformierakonna fraktsioonist) ärevaks ja tõdesalgavaks teeb.
Meikar räägib Reformierakonna teisipäeval mööda lastud “ideaalsest võimalusest vigu tunnistada” ja vabandust paluda, mille partei suurkujud eitamisega nurjasid. Mõjuvõimuga kauplemisest, mis vaatamata Priit Toobali ja Ester Tuiksoo korruptsioonisüüdistuste kokkukukkumisele riigi julgeolekut tõsiselt ohustab. Väärtustest, mis on pidanud Eesti ühiskonnaga koos arenema, ning uuest poliitpõlvkonnast, kes väärib eetilisemat ja ausamat riigivalitsemist kui Kallode-Lillode põlvkond.
Aga on ka neid, kes vaatavad Meikarit ja ütlevad: ennäe lurjust — kaks aastat elas valega! Osales kuriteos, annetades parteile võõrast ja tundmatut raha. Mis asju ta Hiinas, Birmas, Valgevenes, Ukrainas ja Gruusias veel inimõiguste kaitse ja tsiviilühiskonna arengu sildi all on ajanud?
Mis juhtub paljastusi teinud nn vilemeestega (whistleblower ehk vilepuhuja on ingliskeelne termin organisatsioonisiseste sigaduste avalikukstegija kohta)? Kalle Laanet ja Rainer Vakra tegid suu lahti ning said Keskerakonnast jalaga tagumikku. Meikar oli kuni 2009. aastani Reformierakonnas väga heas kirjas (ja on seda enda kinnitusel praegugi!), kuid siis kaotas koha Riigikogus, sest langes erakonna üdini ausatel ja demokraatlikel sisevalimistel Tartu nimekirjas liiga taha, et parlamenti pääseda. Samuti kaotas Meikar 2011. aastal koha riigifirma Lennuliiklusteeninduse AS nõukogus — irooniline, et tema asemele asus sinna Kalev Lillo naine Terje.
Meikar armastab Reformierakonda kõigele vaatamata, leides sealt endale eeskujusidki. Ka näiteks pikematele jooksudistantsidele on teda innustanud sõbrad Meelis Atonen ja Lauri Luik. Aga kes tema sõbrad pärast teisipäeva õieti on?Silver Meikar■Tartu ülikooli ärijuhtimise haridusega inimõiguste kaitsja. Hetkel töötab Inimõiguste Instituudis nõunikuna ning teeb koos Daniel Vaarikuga Memokraadi blogis ja Postimehes poliitikahuviliste kooli eesmärgiga valijaid harida.
■Karjäär Reformierakonnas: erakonna liige alates 1997, Riigikogu liige (2003–2004, 2006–2011), fraktsiooni nõunik (2006), välissekretär (2005–2006), Tartu linnavolikogu liige (1999–2002, 2005–2006).
■Abielus, kahe lapse isa. Eesti startup-firma Massi Miliano (Fits.me) nõukogu esimees.
