Toomas Vara vs. Hans H. Luik: kuidas kingiti 50 miljonit krooni Eesti eratelejaamadele?
Luik kirjutas neljapäevases Ekspressis: “Täna teatavad Kanal 2 ja TV3, et soovivad lahkuda vabalevist. Kui kaablifirmad neile maksma ei hakka. Meenub aga 2008. aasta, mil need võõrkapitalile kuuluvad telekanalid said Riigikogult 50 miljonit krooni toetust digilevile üleminekuks. Toona polnud mingit juttu, et need kommertsjaamad võiksid peagi vabalevist kaduda.”
Toomas Vara mäletab ajalugu teisiti:
“Kuku raadio „Keskpäevatund“ on läbi aegade olnud kuulajate poolt armastatud ja suure tsiteeritavusega saade. Mis on ka arusaadav arvestades millised teadjamehed seal nädalast nädalasse sõna on võtnud. Näiteks Hans H. Luik. Üks uskumatult „informeeritud inimene“, kes teab kõikidest asjadest kõike ja kuulajal on loomulikult põnev teada saada kes kellele maksis või kes on mingi protsessi kaadritagune hall kardinal.
Aga varem või hiljem tekib väike tõrge. Igatahes mina olen oma tutvusringkonnas arutades avastanud, et see tark-mees-räägib-kuulame-ja-kiidame mudel laguneb samal hetkel kui jutuks tuleb teema või juhtum, mille sees kuulaja on ise olnud ja seetõttu valdab mõnest kõrvalvaatajast rohkem infot. Ning hetkel, mil saadakse aru, et eetris kõnelevad mehed pajatavad ilmarahvale sulle vägagi tuttava loo kohta oma rikutuse tasemelt konstrueeritud linnalegende, siis paneb see arvama, et suure tõenöosusega on ka meeste ülejäänud lood suuremas osas lakke vaadates ja puusalt tulistades kokku pandud.
Kõik eelnev pole paljudele lugejatele midagi uut ega väärikski lehepinda aga klaviatuuri järele sundis küünitama Hansu eilne ülesastumine „Eesti Ekspressis“, kus taaskord väga kõiketeadvalt kirjeldati kuidas erakanalid pakkusid mõned aastad tagasi erakondadele ringhäälingulubade litsentsitasude kaotamise eest tele-eetris soodsa hinnaga reklaami. Kuna olin tol ajal AS TV3 juhatuse esimees ja nii litsentsitasu määramise kui kaotamise juures, siis teen siinkohal Hansule üleskutse see lugu lõpuni rääkida.
Kes olid need erakondade juhid, kes teatasid, et neile pakuti litsentsitasust loobumise eest soodsa hinnaga reklaamidiili?
Kes pakkusid erakanalite nimel sellist diili?
Ilmselt peaks siis ka teada olema millised erakonnad diili vastu võtsid? Luige loost saame teada, et Keskerakonnale tehti reklaamihindadega „külma“. Kuidas siis nii, teades, et just Kesk oli üks neist erakondadest, kes tasu kaotamise poolt hääletas?
Täna kus riigiprokurör ja ajakirjandus kutsuvad üles nn Silvergate´i skandaaliga seoses paljastama räpaseid poliitikuid ja ettevõtjaid võiks Eesti juhtivas nädalalehes kirjutav mees ise eeskuju näidata ja otsa lahti teha.
Üks sõbralik soovitus Hansule ka. Suure meediaettevõtte omanikuna ja juhina oleks kasulik endale selgeks teha kuidas ja kelle kaudu reklaamimüük toimub ning kuidas raha, s.h. parteide valimiskampaaniate summad, reklaamiandjate käest ettevõttesse jõuavad. Väide „Et jälgi ei jääks, peidetakse soodustused teiste suurte reklaamiandjate allahindluste sekka“ näitab, et see on suht tume maa. Mis küll ei välista, et meile sellest mõnel laupäevahommikul Kuku raadios „fakte“ ja vaimukusi loopides ei räägitaks.”
Vara kirjatükile vastas omakorda Luik:
Hea Toomas! Kõigepealt isiklikku. Minu esinemised “Keskpäevatunnis” on jäänud juba mõne aasta taha, aga tänan vanu armsaid aegu meenutamast. Sellest hoolimata tean hästi, millest räägin, kui jutt on reklaamimüügist. Täpsemalt öeldes ei olegi vist kedagi, kes kohalikest meediategelastest sellel alal minust kauem oleks tegutsenud. Olin ka Eesti ja Balti suurimate meediavahendusfirmade Media House ja Via Media asutaja ning aastatepikkune aktsionär.
Seetõttu võin Sulle vastata, et reklaamiaega saab müüa hulgipakettide hulgas ülisuure hinnaalandusega, näiteks 70% letihinnast, ja kui telejaam kokkuleppel vahendusfirmaga ühele “erilisele” kliendile, näiteks erakonnale, kohandab suurte hulgiostjate, näiteks EMTi hinnaalandust, siis pole see väljaspoolt näha ei teistele klientidele ega meediafirma omanikule.
Kui kommertstelejaamade litsentsitasu kaotama hakati, tundus see mõnelegi parlamendiliikmele põhjendamatu kingitusena. Pealegi polnud vanade antennide kaotamisega üldsegi nii kiire, Leedul oli sama Euroopa regulatsiooni täitmisega aega veel küllalt.
Kohtasin ühe erakonna peasekretäri. Ta põhjendas selle arusaamatult helde seaduse kiiret menetlemist. Põhjendas just nii, et võimaldas mul erakondade kohta Ekspressis kirjutada: “Minu hämmastuseks oli neile pakutud diili.” Ehk siis toetust odavate eetrisekundite näol.
Seepeale kontrollisin kuuldut teise erakonna esimehe peal. “Jah, sellise jutuga käidi,” ütles mees. Tema erakond ei olnud pakkujaga nõus. Ma muuseas ei tea, kes võis olla pakkuja, kas otse reklaamitegelased või teise erakonna juhtfiguurid.
Kontrolliks kordasin oma küsimust peasekretärile veel meili teel, ja sain kinnituse.
Kehval 2008. aastal kingiti kommertsjaamadele 50 miljonit krooni. Eelnõu menetleti suhteliselt segaste seletuste saatel, kuigi ringhäälingu üks autoriteetsemaid eksperte Andres Jõesaar järjekindlalt seletas, et analooglevist loobumine muudab signaali levitamise TV3 ja Kanal2 jaoks hoopis odavamaks.
Me ei räägi siin kellegi isikliku raha annetamisest. Parlamendierakonnad annetasid välismaa meediaettevõtetele riigieelarve raha. Inimesed pidid kinni maksma digiboksid, mida USA osariigid näiteks oma kodanikele kompenseerisid. Ma ei ole minister ega valitsusjuht, et peaksin sel puhul teesklema, nagu isegi ei teaks, milliste lobbyvõtetega taolist heldust saavutatakse.
Minu Eesti Ekspressi juhtkirja põhiliseks pointiks pean loo lõppu. Kas erakondade toetusel riigilt saadud 50-miljonilise kingi järgselt on eetiline Kanal2 ja TV3 poolt nüüd vabalevist lahkuda?”
