Kui valimiskampaaniat saaks korraldada rahalises mõttes efektiivsemalt ja poliitilises mõttes võrdsete võimaluste alusel, oleks see kasulik tervele ühiskonnale: oluliselt vähem maksumaksjate ja annetajate raha kuluks kampaaniale, mis ei loo ühiskonnas lisaväärtust.

1. Kampaania eelarveline rahastamine

Varem on pakutud võimalust, et iga erakond võiks saada riigieelarvest tegevustoetust oma kontori ja mõne palgalise töötaja ülalpidamiseks. Minu ettepanek on vastupidine: oma kontori ja töötajad peab erakond suutma ise omatuludest (liikmemaksud, annetused ja tulud erakonna varadelt) ülal pidada ja kui selles valdkonnas peaks ka valitsema erakondade vahel ebavõrdsus, siis ei ole see demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast eriti häiriv.

Selleks et ideede levikuks oleksid võrdsed võimalused, võiks riigieelarvest kinni maksta valimisreklaami massiteabevahendites, avalikus ruumis ja internetis — see on valijate teavitamine valikuvõimalustest, seega avaliku huvi rahastamine.

Valimisaastal tuleb riigieelarvesse planeerida kampaaniakulude summa (riigikogu valimisteks näiteks 10 miljonit eurot). Avalik-õiguslik TV ja raadio teevad tasuta väitlussaateid ning erakanalites reklaami tellimiseks saab iga valimisteks registreeritud erakond iga kandidaadi kohta ning iga üksikkandidaat kindla summa, mis tasutakse otse meediakanalile (-agentuurile) lepingu ja arve alusel.

Muu erakondlik reklaam ajakirjanduses, TV-s, raadios, internetis (v.a erakonna või kandideerija koduleht) ja avalikus ruumis oleks kampaania ajal keelatud, piiranguta oleks vaid ürituste korraldamine ja nn nänni jagamine.

Kuna nimekirja pikkus on limiteeritud, siis ei saa ükski erakond rohkem raha kui teised täisnimekirjadega erakonnad. Kui kõigile luua võrdsed võimalused, siis pääseksid valimiste tulemusena võimule eelkõige kvaliteetsemad, mitte suurema summaga reklaamitud poliitilised ideed.

Valimiste lõppedes esitatakse meedia- ja rahakasutuse aruanne, mis pärast kontrollimist saab avalikuks. Igaühel oleks võimalik esitada järelevalveorganile teavet aruannetes kajastamata reklaami kohta.

Selline süsteem toimiks hästi üleriigiliste valimiste puhul. Kohalike valimiste jaoks peaks korra kehtestama vastav omavalitsus ning katma kohalikus ajalehes, internetis ja avalikus ruumis teavitamise kulud kohalikust eelarvest. Üleriigilist massimeediat võiks kohalikel valimistel kasutada vaid nende erakondade ja valimisliitude puhul, kes kandideerivad oma nimekirjaga vähemalt kümnes omavalitsuses. Selle kulu kataks riigieelarve, aga see oleks suurusjärgu võrra väiksem kui riigikogu valimiste puhul.

2. Aruandlus lähtugu raamatupidamise seadusest

Praegune erakondade aruandlussüsteem on kehtestatud täiesti eraldi erakonnaseadusega ega tugine raamatupidamise mõistete süsteemile ning varade-kohustuste ja tulude-kulude arvestamise metoodikale. Samuti ei ole ühegi seadusega määratud periood, mida kampaaniakulude-tulude aruanne peab hõlmama. Seetõttu on erakondade rahastamise järelevalve komisjonile (ERJK) esitatavad aruanded üsna loomingulised ega ole võrreldavad erakondade raamatupidamislike aruannetega.

Erakondade aruandlus tuleb korrastada ja kogu aruandlus peab olema omavahel võrreldav. ERJK on teinud erakonnaseaduse muutmiseks rea sellekohaseid ettepanekuid. Justiitsministeerium soovis need töösse võtta alles sügisel, kui GRECO eksperdid on esitanud oma seisukohad Eesti poliitilise süsteemi korruptsiooniohtlikkuse kohta. Minu hinnangul ei takista miski ERJK ettepanekute kohe menetlusse võtmist, siis oleks riigikogu võimeline need hiljemalt novembris kehtestama ja nad jõustuksid järgmise kalendriaasta algusest.

3. Omatulude aruandlus vajab täpsemat reguleerimist

Erakondade aruandluses tuleb eristada erakonnaliikmetelt saadud tulu (liikmemaksud ja annetused) ja muudelt isikutelt saadud tulu (annetused). Ausa poliitika minetamine on eelkõige seotud sellise raha kasutamisega, mis tuleb väljastpoolt liikmeskonda, ja aruandluses peaks see olema liikmetelt laekunud summadest selgelt eristatav.

Liikmemaksu suuruse, maksmise korra ja võimalikud vabastused peavad erakonnad selgelt määrama põhikirja või üldkogu otsuse alusel. Erinevalt annetustest peavad liikmemaksud olema selgelt periodiseeritavad ja erakonna raamatupidamise sisekorraeeskiri peab määrama liikmemaksude raamatupidamisliku arvestamise metoodika.

Kõik erakonna sularahalaekumised peavad olema aruandluses eraldi märgitud ning erakond peab suuremad, näiteks 1000 eurot ületavad sularahalaekumised allutama raha päritolu kontrollile. Selleks et küsitavaid laekumisi vajaduse korral lähemalt uurida, peaks erakonnal, erakonna liikmel ja kõigil erakonnaga rahalistes suhetes olnud isikutel olema kohustus vastata ERJK sellesisulistele arupärimistele ja kohustus esitada dokumente.

4. Erakondade miinimumkapitali nõue

Kõik äriühingud on kohustatud omama mingit hulka netovara (vara rahaline väärtus, mis on suurem kohustuste rahalisest väärtusest). Eesmärk on tagada kreeditoride nõuete rahuldamine.

Erakonnad on juriidilise vormi poolest mittetulundusühingud ja neile need nõuded ei laiene. Aga erakondadel on ühiskonnas väga suur mõju ja seetõttu peaksid nad olema majandusliku riskita, sest erakonna pankrotistumine võib kaasa tuua üsna ettearvamatuid tagajärgi. Veelgi enam: võlausaldajatel ei tohiks olla võimalik nendega manipuleerida.

Ei ole raske mõista, et võlausaldajal, kelle nõude maksetähtaeg läheneb, kuid erakonnal on keeruline või võimatu nõuet täita, on oluline võim nõuda talle sobiliku otsuse, seaduse või detailplaneeringu mõnest võimuorganist läbisurumist vaid selle vastu, et võlanõue jääb veel rahuldamata ja maksetähtaeg pikeneb.

Sellepärast on mõistlik kehtestada erakondadele minimaalse netovara nõue, nagu kehtib äriühingute puhul. Seda ei pea äkiliselt tõstma väga kõrgele, kuid sammsammulise protsessina peab see tulevikus tagama erakondade majandusliku sõltumatuse.

Esmalt peaks kehtima reegel, et netovara ei tohi olla negatiivne, hiljem võib piiri järk-järgult tõsta. Erakond, kes nõuet ei täida, ei või valimistele oma kandidaate esitada. See vähendaks oluliselt võimalust erakondi võlasuhte kaudu mõjutada.

5. Rikkumiste ja karistuste selgepiiriline sätestamine

Silver Meikar väitis, et tema ülestunnistuse tõukefaktoriks oli olnud riigikohtu hiljutine otsus mõjuvõimuga kauplemise asjas. Leidub aga teisigi tegusid, mis on sisu poolest korruptiivsed, kuid ei ole sellisena seadustes sätestatud.

Kui ametnikust võimupoliitik küsib ärimehelt oma erakonnale raha ja lubab vastuteeneks volikogust või riigikogust sobivat tulemust (mille ta erakonna liikmete abiga tagab), kas siis on tegemist pistise, altkäemaksu, korruptsiooni või mõjuvõimuga kauplemisega?

Korruptsioonivastane seadus ei käsitle korruptsioonina selliseid tegusid, kus ametnik ei küsi loonust või raha iseendale, vaid kellelegi kolmandale. Siin ei ole isegi vaja täpsustada, kas see kolmas on erakond, mõni sihtasutus või hoopis sümpaatne MTÜ. Oluline on nimelt asjaolu, et ametnik peaks oma otsuse tegema tasu nõudmata ning otsustamisel lähtuma seadusest ja kaaluma avalikke huve, mitte üritama läbi suruda kellelegi kasulikku otsust.

Keeruliseks võib olukord minna ka siis, kui see võimupoliitik ei ole ametnik, vaid näiteks erakonna kontoritöötaja. Kui mõjuvõimuga kauplemine ja korruptsioonikuriteod ei ole seadustes piisavalt selgelt sätestatud, siis võib ka parim erakondade rahastamise järelevalve anda tagajärjeks riigikohtus kaotatud kohtuasjad.

Korruptsioonivastases seaduses tuleb korruptsiooni mõistet laiemalt käsitleda, mõjuvõimuga kauplemine peab olema määratud õiguslikult kindlal alusel ja käsitletud korruptsiooni ühe alaliigina. Karistusseadustikus peavad olema selged sanktsioonid nii nimetatud kuritegude kui ka erakondade rahastamise reeglite rikkumise eest. Kui poliitilisest vastutusest isepuhastuse tagamiseks ei piisa, siis tuleb neile, kes demokraatliku ühiskonna toimemehhanismi rikuvad, sätestada ärikeeluga sarnane poliitilise tegevuse keeld.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid