2005. aastal oli parlamendis selline erakond nagu Rahvaliit, mis oli valitsuses isegi pärast erakonna Res Publica (praegu osa Isamaa- ja Res Publica liidust) lahkumist valitsuskoalitsioonist. Parlamendis oli neil 13 kohta (neile lisandus veel kolm peret heitnud keskerakondlast), erakonna juht Villu Reiljan töötas keskkonnaministrina. Kadriorus elas ja töötas Rahvaliidu taustaga president Arnold Rüütel, kelle tagasivalimise tõenäosus oli aasta hiljem ülikõrge just Reiljani ja Keskerakonna juhi Edgar Savisaare koostöö tõttu.

Merko Ehitus ja selle juht Toomas Annus oli kogu Eesti kinnisvaraärimeeste kadedusobjekt — nad said miskipärast väga häid maatükke, mis kiirelt rahaks tehti, samuti suutsid nad võita järjest suuremaid ja paremaid hankeid. Kriisieelsel ajal olid märksõnadeks kinnisvarabuum ja odav laenuraha.

Olgu see illustreerimaks, kui kaugel või lähedal on meie kõige (vastu)olulisem protsess tänapäeval.

Praegu Rahvaliitu enam ei ole. Nime on nad vahetanud, parlamenti polnud asja. Villu Reiljan on kogu Eesti poliitilise korruptsiooni sümboliks, kuni IRLi elamisload, Keskerakonna idaraha või Reformierakonna rahastamisskandaal teda välja ei vaheta, teatavasti on valijatel lühike mälu. Merko aktsiad kukkusid küll majanduskriisi tõttu, ettevõtet restruktureeriti, ja Annusel oli pidevalt tegemist näiteks Lätis või Leedus selgitamisega, et see pole see Merko, mille suhtes kohtuprotsess käib.

Pole kuritegu

Kuid ega tavainimesele midagi väga muutunud ei ole — vahetatud maade peale ehitatud majades elavad inimesed ja muretsevad ehk ribakardinate pärast. Kas Reiljan istub oma kodus ja käib saunas või istub kusagil mujal, see enam valijaid või lugejaid eriti ei huvita, tema tiivad on oluliselt kärbitud. Kalev Kangur, Tullio Liblik, Tarmo Pedjasaar, Einar Vettus — kes need veel on, võib küsida lugeja, kes pole üritanud viimased seitse aastat neid skeeme endale detailselt selgeks teha.

Aga sõna „maadevahetus” on kole ja kui keegi hakkab kellegagi maid vahetama, siis peab see midagi halba olema — üldine mulje on selline. Kui ma 12. klassi meediaõpetajana püüdsin aru saada, kui palju teavad noored kodanikud maadevahetuse skeemist, siis vaatasid mulle vastu hunnik hämmingus nägudega poisse ja tüdrukuid. Ehkki nemad on juba oma esimese parlamendivalimise tegelikult ära teinud. Kui Reiljan kandideeriks uuesti, siis nad ei teaks, miks ei tohiks just teda valida. Ajakirjandus ja oponendid ütlevad nii, aga miks täpselt, seda ei tea. „Maadevahetuse tõttu,” ütlevad nad.

Ei jõua ka siin sajaprotsendilise detailsusega ja kõiki osapooli arvestavalt kirjeldada kogu seda protsessi, kronoloogiat ja vastuolusid. See, et mõned ettevõtjad hakkasid odava hinnaga ostma looduskaitsealuseid maid ja vahetasid need riigiga mõne magusama maatüki vastu, oleks liiga lihtne kirjeldus. Nii on teinud paljud, mitte ainult Merko, Woody, ELL, Tarantel või kes tahes juriidilised isikud. Äriideeks pidasid seda juba reformierakondlastest ärimehed aastaid varem. Sisuliselt ei olnud ju küsimus selles, kas looduskaitsealuse maa vahetamine mõne teise maatüki vastu oleks olnud kuidagi kriminaalne.

Inimese, ajakirjaniku ja kodaniku vaatenurgast oli tegemist lihtsalt ja jõhkralt küünilise skeemiga, kus kasutati ühte seadusauku ära niimoodi, et tohutult palju raha teenida. Ostad odava maa, vahetad riigiga kallima maa vastu, müüd maa ära, saad vahelt raha. Või ehitad magusamas kohas saadud maale kortermajad ja saad veel rohkem raha. Siis otsid üles järgmise odava maa, mille omandamisest oleks riik samuti huvitatud. Mõned ütleksid selle kohta, et skeem on kaval, aga kohtu alla ei satuta kavaluse, jõhkruse või küünilisuse tõttu.

Mure on lihtsalt selles, et Annust pealt kuulama asudes avastas kaitsepolitsei oluliselt soojemad suhted Merko pealiku ja Reiljani, aga ka põllumajandusministri Ester Tuiksoo vahel. Aastaid kestnud pealtkuulamise järel oli prokuratuuri sõnul aru saada, et Reiljan ja maa-ameti juht Kalev Kangur püüdsid ise korraldada soodsas suunas maade vahetamisi Annusele ja Merkole. Nüüd oli vaja vaid leida põhjus, miks või mille eest. Sõprus pole ju altkäemaks. Ja tulidki välja jutud Tuiksoole korraldatud korterist, võimalikest osalustest, annetustest ja nii edasi.

Kelle maine on õhus?

Homne otsus määrab ära ka prokuratuuri ja kaitsepolitsei maine ning saatuse järgmisteks aastateks. Peaminister Andrus Ansipi kommentaarid Kristen Michali skandaali kohta (kus ta viitas tippjuhtide teadmisele, et telefone kuulatakse massiliselt pealt) soodustavad vaid sellist tõdemust, et kaitsepolitsei oli Annuse osas puhtalt „kalastamise” peal väljas. Et kui on tekkinud mingisugunegi kahtlus, siis suudavad prokurörid ja kaitsepolitseinikud pealtkuulatud materjalilt välja lugeda mis tahes kuritegusid. Umbes nagu 600-eurose ilutulestikukviitungi pärast läbi otsitud kontor, kust siis leiti väljaprinditud erakirjad. Ja ma ei taha öelda, et nii oli, vaid et selline mulje on ju jäänud.

Kas rahvas tuleks tänavale?

Milline mulje jääb siis prokuratuurist ja kaitsepolitseist, kui kohtunik Valeri Lõõnik ütleb homme, et prokuratuur ei ole suutnud tõestada altkäemaksu andmist ning seetõttu on lõppenud seitse aastat kestnud uurimine järjekordse kaotusega? On siis ehk kapo juba välja otsinud kõik kompromiteerivad materjalid Lõõniku kohta, mis räägivad sellest, kuidas ka tema tädimehe koera endine omanik käis lasteaias Annuse kolmanda tüdruksõbra praeguse peikaga?

Süüdistusest välja kirjutatud telefonikõnede stenogramme lugenuna oleme ju tegelikult Reiljani ja Tuiksoo hukka mõistnud. Selleks ei pea olema kohtunik, et aru saada, et niimoodi ei tohiks riiki juhtida. Kas selle peale tuleks inimesed tänavale, kui kohus mõistab Reiljani puhtaks poisiks?

Mõne inimese jaoks aga ei tähenda ka süüdimõistev otsus mitte midagi. Näiteks Merko enda töötajate seas on tehtud nii head kommunikatsiooni, et seal usutakse kohati pimesi seda, et kaitsepolitsei ja prokuratuur on soovinud konkreetselt Toomas Annusele millegipärast kätte maksta. See pimedusega löödud sekt hakkab kas või siinsamas artikli all kommenteerima, kuivõrd jaburad need süüdistused on. Üpris hea kommunikatsioonistrateegia — meedia pole (kommunikatsiooni koha pealt) oluline, ja las nad siis nüpeldavad, tõde on otse edasi antud. Ja kuna kohus on meediast mõjutatud, ei tähenda ta otsus midagi.

Ei tähendagi midagi, kuni kohtusaalis kellelgi käed raudu lüüakse, nagu juhtus viimasel Merkoga seotud korruptsioonijuhtumil keskerakondlaste Ivo Parbuse ja Elmar Sepaga. Vaatame, mis siis homme saama hakkab.



PROTSESS

Ametlikult: kes kohtu all on

Maadevahetuse protsessi raames on kohtu all kunagine keskkonnaminister ja rahvaliitlaste eksjuht Villu Reiljan, keskerakondlasest parlamendisaadik ja endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo, firma TSM juht Einar Vettus, Merko Ehituse suuromanik Toomas Annus, maa-ameti eksjuht Kalev Kangur, Saarte Investeeringute juht Tullio Liblik , IRL-i Tartu piirkonna juhatuse endine liige ja Tartu endine linnavolinik Tarmo Pedjasaar ning juriidiliste isikutena AS Järvevana ja AS E.L.L. Kinnisvara.

Riigiprokuratuuri süüdistuse järgi korraldas Villu Reiljan keskkonnaministrina ja Kalev Kangur maa-ameti juhina, et Toomas Annuse ja tema firma Merko Ehitus ning Tullio Libliku, Einar Vettuse ja Tarmo Pedjasaare loodusobjektidega maatükkide vahetused sujuksid ja oleksid majanduslikult kasulikud.

Ester Tuiksood süüdistab prokuratuur selles, et ta võttis 2006. aastal põllumajandusministrina altkäemaksu Annuselt, vastutasuna soosis Annuse firmasid Merko Ehitust ja AS-i E.L.L. Kinnisvara põllumajandusministeeriumile uute rendipindade otsimisel.