Süüria mõistatused

Mis selles riigis toimub, miks see on oluline ja kas Eesti jalgratturite seiklused Liibanonis-Süürias aasta tagasi olid juhus?

Briti arheoloog, luuraja ning sissisalga pealik Thomas Edward Lawrence ehk Araabia Lawrence annab Esimese maailmasõja mälestusraamatus “Seitse tarkusesammast” üsna põhjaliku kirjelduse Süüriast. Ta jagab maa napoleonikoogi taoliselt kuueks kihiks, tuues välja iga piirkonna iseärasused. Erinevad polnud seal ainult elamisviisid, vaid ka keel ja usutunnistus.

Lawrence leidis, et kogu seda värki valitseda ja koos hoida on üpris keeruline. Möödunud on sada aastat, Suur-Süüriast on eraldunud Liibanon ja Iisrael, aga hoolimata progressiidee võidukäigust ning pingsast moderniseerumisest pole piirkond kuidagi lihtsamaks muutunud.

Ometigi on araabia poliitikud selle nimel kõvasti pingutanud. Just Süürias tekkis Teise maailmasõja päevil poliitiline liikumine, mille tähistamiseks kasutatakse inglise keeles sõna baath (transkribeeritud araabia sõnast, mis tähendab “taassündi”).

Lühidalt on see segu araabia rahvuslusest ja sotsialismist. Liikumise eeskujud pärinevad Euroopast: Saksamaa ja Itaalia ühendamised, kiriku lahutamine riigist nagu Prantsusmaal, plaani­majandus, üheparteivõim, moderniseerimine, rassistlikud teooriad. Võtke saksa natside ideoloogia, asendage sõna “germaanlased” sõnaga “araablased”, ning te saate aimu baath’i ideoloogide vaimumaailmast. Ent kui Euroopas tehti 1945. aastal sellistele ideedele lõpp, siis Araabia avarustes need alles hakkasid arenema. 

“Baath” tuli võimule Iraagis ja Süürias, ja viimases püsib võimul tänase päevani.