Sel nädalal käisid Tallinnas Linnalabori korraldatud linnaaktivismi konverentsil välismaa aktivistid ja linnauurijad rääkimas, mida nemad oma linnades rahva õue toomiseks ja elukeskkonna mõnusamaks muutmiseks (või selle rikkumise ärahoidmiseks) teevad.

Postsotsialistlikes maades vaevavad magalarajoonide elanikke täpselt samad probleemid: arendajad tahavad ehitada korterelamute vahele rohelistele platsidele uusi kõrghooneid, palliväljakud lagunevad, tühermaad unistavad pargiks muutumisest... Omavalitsused soosivad pahatihti arendajaid ega arvesta kohalike elanike õigust korrastatud rohelistele oaasidele betoonkõrbeis.

Üks Serbia aktivist tõi sellise näite: linn andis arendajale loa ehitada keset mikrorajooni uus kõrghoone, mis oleks avaliku ruumi totaalselt kinni müürinud. Ümberkaudsete majade elanikud tulid aga korteritest välja ja kaitsesid oma platsi seni, kuni uue maja ehitamise plaanist loobutigi.

Varssavi kesklinnas okupeerisid kohalikud noored linaste hulgas popi kohtumispaiga, nõukogude ajast säilinud piimabaari, mille eelmine omanik kinni pani. Kuigi linn kavatses söögikoha ruumid anda rendile mõnele elitaarsele butiigile, mis meelitaks turiste, tahtsid noored aktivistid, et keskilinnas oleks toidu- ja kohtumispaik ka madalama sissetulekuga inimestel. Aktsioon lõppes edukalt – soodne söögikoht on seal tänaseni.

On rõõm näha, et järjest jõulisemalt kinnitab nii Eestis kui ka mujal maailmas kanda mõtteviis, et linna ja avaliku ruumi kasutamise ja kujundamise üle võivad otsustada ja peavadki otsustama elanikud ise. Ja mis veel toredam – see pole nii ainult elukeskkonna puhul. Sama kehtib ka poliitika ja riigiasjade kohta: näiteks liikumine Occupy Wall Street, Teeme Ära, erinevad häälekad meeleavaldused Tallinnas, Memokraadi toimkonna areeniletõus, linnaseltside areng jne on vaid mõned sümptomid mõtteviisist, mis sirutab oma tiibu üle mandrite. See näitab selgelt, et inimesed tahavad kaasa rääkida oma linna ja riigi asjades ning võim peab sellega arvestama. Ning ei – see ei tähenda, et muutuste elluviimiseks peaks huvilised erakondadesse astuma.

Nagu äsja Tallinnas linnaliikuvuse foorumil kõnelemas käinud riigiteadlane Eric Britton ütles: “Eesti peab astuma järgmisse demokraatia faasi: esimeses faasis toimuvad valimised, aga need pole tõelised, sest valikuid pole. Teises demokraatia faasis on valimised ja on ka valikud. Kolmandas faasis inimesed mõistavad, et demokraatia ei seisne ainult valimistes, vaid aktiivsetes kodanikes endis – need olete te kõik.”