Kalimantan – metsainimeste üha kitsenev kodu
Borneo on maailma suuruselt kolmas saar (743 330 km2), jagunedes kolme riigi – Indoneesia, Malaisia ja Brunei Darussalami vahel. Ta peidab endas aardeid nii iidsete vihmametsade kui paljude maavarade kujul.
Kalimantani rahvastik paistab silma mitmekesisusega: saare sisemuses elavad arvukaid eri keeli rääkivad dajaki hõimud, ranniku suurtes linnades aga rohkem malai päritolu moslemid ning hiinlased.
Nüüdseks on suur osa dajaki hõimudest misjonitöö tulemusena kristluse (ning mõned islami) omaks võtnud, kuid ka animistlikel kommetel on veel oma roll, nagu peaaegu kõikjal Indoneesias. Kui 2001. aastal puhkes verine konflikt dajakkide ja valitsuse migratsiooniprogrammi raames Kalimantanile suunatud uusasukate vahel, meenusid dajaki võitlejatele näiliselt juba unustatud peaküttimise kombed ning välja toodi vanad relvad – odad ja puhktorud. Ka dajaki maagia on Indoneesias endiselt kuulus – mitmed pealinnas Jakartas elavad indoneeslastest tuttavad kinnitasid meile veendunult, et sajad maduralased tapeti mõõkade abil, mille dajakid nõidusega panid läbi öise džungli lendama.
Paraku on Kalimantani rikkused muutnud selle paljude suurfirmade huviobjektiks. Saar on ka Indoneesia valitsuse pidevas fookuses, kuna riigi majanduses mängivad olulist rolli nii sealsed söe- ja kullakaevandused, metsatööstus kui ka suure tähtsuse omandanud palmiõli. Tohutud alad tehakse metsast tühjaks just selleks, et sinna rajada palmiistandused, millest saadavat õli eksporditakse nii Euroopasse kui mujale.
Kuna Kalimantanil on efektiivseim liikumisviis õhutransport – vahemaad on pikad ja teed tihti halvas olukorras või puuduvad üldse –, siis sõidame meiegi liinibussi moodi rohkelt vahepeatusi tegevate lennukitega ning näeme mõne sõidu ajal alla vaadates ainult lõputuid korrapäraseid istandusi. Vaatamata mitmetele organisatsioonidele, mis üritavad Kalimantani metsasid kaitsta, jätkub inimese pealetung täie hooga.
Kalimantanil leiduvad kontrastid saadavad meid kogu rännaku vältel. Juba esimesel ööl saame tunda Indoneesiale omast linnaelu pahupoolt – rohkelt prügi ja rotte. Viimased elavad meie hosteli seinte sees ja tegutsevad nii kärarikkalt, et aknata toa kottpimeduses ei ole sugugi selge, kas 10 cm kauguselt kostev isukas närimine leiab aset toas sees või siiski seina taga.
Nagu paljud teised linnad Indoneesias, on Balikpapan (sadamalinn Borneo idakaldal) eurooplase silmadele ilutu, saastatud ja ülerahvastatud linn – pidevalt kerkib mõttesse küsimus, miks ometi elavad kõik need inimesed sellises keskkonnas, kui kõikjal ümberringi laiub imekaunis maastik. Ilmselt on asi majanduslikes kaalutlustes, sest sellal kui suur osa Indoneesia rahvastikust elab endiselt vaesuses, on Kalimantani maavaradel ning palmiõliekspordil põhinev majanduskasv sealsetesse linnadesse meelitanud palju inimesi nii metsaküladest kui teistelt saartelt.
Ühe linna lähedal hääletades võtab meid peale keskealine abielupaar, kellest mõlemad on sündinud eri dajaki hõimudes džunglisügavustes, kuid töötavad nüüd suure autofirma müügiesindaja ja kindlustusagendina.
Ümbritsevast vihmametsast annavad Balikpapanis aimu vaid mitmed linna vapilooma päikesekaru kujutavad seinamaalid ja kujud. Võtamegi sihiks linna lähedal asuva päikesekarude keskuse, kus hoolitsetakse illegaalsetelt omanikelt päästetud loomade eest.
Kagu-Aasias elav päikesekaru on maailma väikseim karu ning suhteliselt ohutu loomuse tõttu kipuvad inimesed neid loomi mitmeti ära kasutama; ka keskuses praegu mõnusat elu elavad viis karu on päästetud kurbadest tingimustest – mõnda peeti restoranis rahva lõbustamiseks, teisel on hambad ja küüned välja tõmmatud, et temast veelgi “toredam” koduloom teha.
Salaküttimine on vihmametsa hävimise kõrval päikesekarudele kõige suurem oht – nimelt usuvad paljud hiinlased, et paljudel päikesekaru organitel on tervendav jõud.
Kalimantani idakaldal käime veel mitmes linnas, kus ainsad kenad ehitised on eredavärvilised mošeed ja mõni valitsusehoone; praktiliselt kõigel muul puudub vähimgi esteetiline kaalutlus.
Banjarmasin, Lõuna-Kalimantani pealinn, üllatab aga imekauni päikesetõusu kumas aset leidva ujuva turuga, kus omavahel naljatlevad naised paadikestes puuvilju ning põllusaadusi müüvad.
Banjarmasini, mida nimetatakse Kagu-Aasia Veneetsiaks, iseloomustavad ka lõputud hurtsikutega ääristatud kanalid, mida mööda varahommikul sõites võib näha elanikke oma kanaliäärsetele rõdudele tulemas ning vees kõiki hügieenitoiminguid tegemas, enamasti umbes kahe meetri kaugusel kanali kohale ehitatud kemmergust.
Enne vihmametsa suundumist külastame Kalimantani külje all asuvat Derawani saarekest, mille lähedal sukeldujad ja snorgeldajad käivad nautimas imelist korallrahude maailma. Veedame Derawanil viis päeva, sulandudes kohalike meeldivalt laiskloomalikku elurütmi.
Päikesepaistelised päevad mööduvad merele vaadates, küla liivase peatänava ääres aega surnuks lüües ja värskelt grillitud kala süües.
Pikapeale saavad teretuttavaks iga päev samas asendis ja samal toolil istuvad vanakesed ning alati innukalt patsi löövad lapsed. Mõni väikelaps puhkeb suuri valgeid inimesi esimest korda nähes ka ehmunult nutma – sellistel puhkudel üritame sujuvalt edasi minna, sest naeratamine ja lehvitamine ainult süvendab paanikat.
Snorgeldades kohtume korduvalt Derawani ümbruse vanade ja väärikate asukate, hiiglaslike merikilpkonnadega. Vanemad ja suuremad kilpkonnad lasevad häirimatult endaga koos ujuda ning vaatavad meile mererohtu näksides mõtlikult otsa, nooremad aga põgenevad vilgaste loivatõmmete abil. Viimastel on selleks ka põhjust – saareelanikud võtavad neid kinni ja teevad topiseid, et need turistidele müüa – saarel käivad põhiliselt indoneesia siseturistid ja nende seas on sellised suveniirid paraku populaarsed.
Kahjuks on Derawanile jõudnud ka üks Indoneesia tavalisi probleeme ehk prügiuputus, mis samuti häirib kilpkonnade ja kalade elu. Kui vanasti viskasid kohalikud kalaluud ja kookosekoored otse merre, siis ei juhtunud sellest ehk midagi – kuid paraku pole nad oma harjumusi vastavalt tarbimisele muutnud ja Derawani randu katab juba üsna arvestatav kiht plasti.
Õnneks leidub piirkonnas ka palju asustamata saarekesi, mille ümbruse korallrahudel veealune elu praegu veel häirimatult toimib. Üks neist on müstiline Kakaban, mille keskel asuvas ookeaniveest tekkinud järves elab mustmiljon millimallikat, kes aastatuhandete jooksul on oma kõrvetusvõime kaotanud ja lubavad seega huvilistel rahulikult enda keskel ujuda.
Reisi tegelik sihtpunkt asub loomulikult vihmametsades. Meie põhiline džungliretk toimub Tanjung Putingi rahvuspargis, millele saab ligi ainult mööda jõgesid. Toredal jõepaadil sõidame üha sügavamale metsa, imetledes jõeäärsetel puudel istuvaid makaake, ninaahve ja giboneid ning otsides pilguga krokodille, kelle arvukuse tõttu ei saa isegi ahvikarjad ohutult üle jõe ujuda. Öösiti magame paaditekil sääsevõrgu all, kuulame džunglihääli ja vaatame lõunamaiseid tähti.
Paadi kõrval puuokstel end magama sättivate ninaahvidega tõtt vaadates mõistame, miks hakkasid kohalikud neid pärast kolonisaatorite saabumist “hollandi ahvideks” kutsuma – veider suur nina, justkui päikesepõletusest punakas nahk ja kohmakad liigutused võivad tõepoolest seostuda troopikakuumuses vaevlevate eurooplastega.
Metsa tõelised staarid on aga orangutanid, Aasia ainsad inimahvid, kelle nimi malai ja indoneesia keeles tähendab metsainimest – kohalikud dajaki hõimud olevat uskunud, et orangutanid oskavad rääkida ning eelistavad seda varjata, et neid tööle ei sunnitaks. Tanjung Putingi rahvuspargis asub legendaarne orangutanide uurimiskeskus Camp Leakey, kus leedu päritolu kanadalanna Birute Galdikas on veetnud terve elu orvuks jäänud või illegaalsetelt omanikelt päästetud orangutane rehabiliteerides ja metsa tagasi viies.
Inimtegevuse tagajärjel hukkub palju orangutane – vahel tapetakse neid ka tahtlikult, näiteks, kui nad palmiistanduste tööd segavad – ning omapead jäänud poegadel on võimatu iseseisvalt ellu jääda. Kunagi Camp Leakeys ravitud ja nüüd metsas elavatele orangutanidele meeldib endiselt inimestega kontakti otsida. Neid on võimalik näha toitmispaikades, kuhu rahvuspargi töötajad puuvilju panevad ning siis valjusid tarzanlikke hõikeid kuuldavale toovad, kuni metsast hakkab kostma puuokste raginat ja paistma punakat karva; metsikuna kasvanud orangutanid hoiavad inimestest üldiselt siiski eemale.
Paljudel toiduplatsile tulijatel ripub seljas pojake, kuna orangutanid kasvatavad oma järeltulijaid hämmastavalt pikka aega, umbes kaheksa aastat. Neil on palju õpetada nii vihmametsa tuhandete taimeliikide, puuvõrasse pesa ehitamise kui algeliste tööriistade kasutamise kohta.
Kuigi orangutanide hulk on Tanjung Putingi piires hetkel rõõmustavalt suur, ütleb rahvuspargi töötaja meile nukralt, et ikka ja jälle avastavad nad, et rahvusparki ümbritsevad palmiistandused on salaja sadu hektareid metsa maha võtnud ja liiguvad üha lähemale. Jääb üle ainult loota, et orangutanidele ja lugematutele teistele loomadele, lindudele ja putukatele siiski jäetakse alles see niigi kitsas kodu.
