Evelin* (40) ei läinud pärast kehalise kasvatuse tundi kunagi duši alla nagu teised tüdrukud. Ta vahetas nurgas kössitades kähku riided, samal ajal kui teised piigad end kuuma veejoa all higist puhtaks hõõrusid. Evelin häbenes paljastada oma keha, sest oli väga tüse. “Mitte matsakas, vaid paks,” räägib kooliõde. “Tema puhul ei tulnud üle kitse hüppamine kõne allagi. Õnneks keegi ei narrinud teda. Me kõik lihtsalt teadsime, et ta on paks ja ei pese ennast. See tundus normaalne.”
Praegu töötab Evelin eduka bürokraadina. Ta paistab endiselt silma tugeva ülekaaluga.

Kristi* (30) on ülekaaluline lasteaiast saati. Kehalise kasvatuse tund oli talle alati ebameeldivaim osa koolinädalast. Rahvastepallivõistkonda valiti ta viimaste seas, pikamaajooks tõmbas hinge kinni ja turiseis ei tulnud kunagi välja. Pärast pallimängu ja staadionil rassimist ajas ta riided selga ja väikelinna koolimaja kopituslõhnaline imepisike duširuum jäi temast puutumata, higi maha pesemata. Tal oli häbi.

Nõos käisid viienda klassi lapsed duši all aluspesus. Sealse põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Ann Mardla ütleb, et keha häbenemine pole üksnes tüdrukute probleem. “Ühe poisi ema palus, et õpetaja ei sunniks tema poega pärast kehalise tundi duši alla minema, sest poiss häbeneb isegi kodus. Ma lubasin ta siis tunnist viis minutit varem ära, et ta jõuaks duši alla enne teiste laste tulekut.”

Õpetaja viienda klassi plikale: hilja, oled juba figuurist väljas!

Maria* on viimasel ajal kolm kilo alla võtnud, on hakanud oma toitu piirama ja lisaportsudest loobuma. Ta on vaid 11aastane. Tüdruk on kergelt ülekaaluline, mistõttu poisid pilkavad teda aeg-ajalt paksukeseks. Maria ütleb veendunult, et ei tee sellest välja.
Tema klassis on tüdrukud juba teisest klassist saati rääkinud, et nad on paksud. Eriti need, kes on tegelikult nagu “kriipsud”. Maria ema sai mullu tütre kooliarstilt pärast koolis toimunud kaalumist terve virna pabereid toitumise, kaalu ja kehamassiindeksi teemadel. Siis algaski tütre dieet.

Ka Laura* (12) on kerges ­ülekaalus. Väiksemates klassides kutsuti teda rasvarullikeseks. Alles möödunud aastal küsis kehalise kasvatuse õpetaja (naisterahvas), et millal küll ema ta trenni paneb. Õpetaja lisas, et “ütle talle, et hilja juba, sa oled oma figuurist juba välja läinud”.

Laura on õnnelik, et tal on nüüd uus kekaõps. Plika kurdab, et paksemaid poisse koolis ei pilgata, tüdrukuid aga küll. Koolitoitu ta lõuna ajal ei söö, sest see talle ei maitse. Ta võdistab õlgu ja ütleb, et on koolitoidu seest isegi kunstküüsi leidnud. Dieeti Laura veel pidanud pole, aga sügisest plaanib võimlemistrenni minna.

Spordiklubi MyFitness peatreener, Tartu ülikooli võimlemisõppejõud Inga Neissaar tõdeb, et nii palju pakse lapsi kui praegu pole Eestis kunagi olnud. “Vanasti olid lapsed teistmoodi paksud, nüüd on keskkoht jäme, aga käed-jalad peenikesed. Vale ­toitumisega koguneb rasv kõhuõõnde, elundite ümber, ning keskkoht hakkab paisuma. Kui varem oli igas klassis keskmiselt üks ülekaaluline laps, siis nüüd on kolm. Ka tudengid on üha paksemad, naistel pole keskkohta ollagi. Me liigume praegu täpselt Rootsi ja Soome heaoluühiskonnale omase kehakuju suunas.”

Nõo kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ann Mardla meelest on tänapäeva lapsed tüsedamad kui vanasti. “Õnneks kasutatakse kehalises kasvatuses nüüd kujundlikku hindamist – õpilast hinnatakse vastavalt tema võimetele, mitte üldnormi järgi.” Ja lisab: “Suhtumine oma kehasse sõltub sellest, kuidas õpetaja suudab seda lastele serveerida. Mina seletan oma õpilastele kohe algusest peale, et oma keha tuleb võtta sellisena, nagu ta on.”

Tiina Kivisalu, Tartus asuva Helika lasteaia liikumisõpetaja, ei pea olukorda siiski väga hulluks: “Rühmas on 24 last, neist 1–2 on tavaliselt ülekaalulised.” Ta lisab, et lasteaiaealised lapsed ei häbene veel oma kehasid, pigem peab vanematele südamele panema, et nad ei ostaks lapsele nii liibuvaid spordipükse, kui laps on ülekaaluline.

Loe edasi tasulisest versioonist

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega