Evelin* (40) ei läinud pärast kehalise kasvatuse tundi kunagi
duši alla nagu teised tüdrukud. Ta vahetas nurgas kössitades kähku
riided, samal ajal kui teised piigad end kuuma veejoa all higist puhtaks
hõõrusid. Evelin häbenes paljastada oma keha, sest oli väga tüse.
“Mitte matsakas, vaid paks,” räägib kooliõde. “Tema puhul ei tulnud üle
kitse hüppamine kõne allagi. Õnneks keegi ei narrinud teda. Me kõik
lihtsalt teadsime, et ta on paks ja ei pese ennast. See tundus
normaalne.”
Praegu töötab Evelin eduka bürokraadina. Ta paistab endiselt silma tugeva ülekaaluga.
Kristi* (30)
on ülekaaluline lasteaiast saati. Kehalise kasvatuse tund oli talle
alati ebameeldivaim osa koolinädalast. Rahvastepallivõistkonda valiti ta
viimaste seas, pikamaajooks tõmbas hinge kinni ja turiseis ei tulnud
kunagi välja. Pärast pallimängu ja staadionil rassimist ajas ta riided
selga ja väikelinna koolimaja kopituslõhnaline imepisike duširuum jäi
temast puutumata, higi maha pesemata. Tal oli häbi.
Nõos käisid
viienda klassi lapsed duši all aluspesus. Sealse põhikooli kehalise
kasvatuse õpetaja Ann Mardla ütleb, et keha häbenemine pole üksnes
tüdrukute probleem. “Ühe poisi ema palus, et õpetaja ei sunniks tema
poega pärast kehalise tundi duši alla minema, sest poiss häbeneb isegi
kodus. Ma lubasin ta siis tunnist viis minutit varem ära, et ta jõuaks
duši alla enne teiste laste tulekut.”
Õpetaja viienda klassi plikale: hilja, oled juba figuurist väljas!
Maria*
on viimasel ajal kolm kilo alla võtnud, on hakanud oma toitu piirama ja
lisaportsudest loobuma. Ta on vaid 11aastane. Tüdruk on kergelt
ülekaaluline, mistõttu poisid pilkavad teda aeg-ajalt paksukeseks. Maria
ütleb veendunult, et ei tee sellest välja.
Tema klassis on tüdrukud
juba teisest klassist saati rääkinud, et nad on paksud. Eriti need, kes
on tegelikult nagu “kriipsud”. Maria ema sai mullu tütre kooliarstilt
pärast koolis toimunud kaalumist terve virna pabereid toitumise, kaalu
ja kehamassiindeksi teemadel. Siis algaski tütre dieet.
Ka Laura* (12)
on kerges ülekaalus. Väiksemates klassides kutsuti teda
rasvarullikeseks. Alles möödunud aastal küsis kehalise kasvatuse õpetaja
(naisterahvas), et millal küll ema ta trenni paneb. Õpetaja lisas, et
“ütle talle, et hilja juba, sa oled oma figuurist juba välja läinud”.
Laura
on õnnelik, et tal on nüüd uus kekaõps. Plika kurdab, et paksemaid
poisse koolis ei pilgata, tüdrukuid aga küll. Koolitoitu ta lõuna ajal
ei söö, sest see talle ei maitse. Ta võdistab õlgu ja ütleb, et on
koolitoidu seest isegi kunstküüsi leidnud. Dieeti Laura veel pidanud
pole, aga sügisest plaanib võimlemistrenni minna.
Spordiklubi MyFitness peatreener, Tartu ülikooli võimlemisõppejõud
Inga Neissaar tõdeb, et nii palju pakse lapsi kui praegu pole Eestis
kunagi olnud. “Vanasti olid lapsed teistmoodi paksud, nüüd on keskkoht
jäme, aga käed-jalad peenikesed. Vale toitumisega koguneb rasv
kõhuõõnde, elundite ümber, ning keskkoht hakkab paisuma. Kui varem oli
igas klassis keskmiselt üks ülekaaluline laps, siis nüüd on kolm. Ka
tudengid on üha paksemad, naistel pole keskkohta ollagi. Me liigume
praegu täpselt Rootsi ja Soome heaoluühiskonnale omase kehakuju suunas.”
Nõo
kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ann Mardla meelest on tänapäeva lapsed
tüsedamad kui vanasti. “Õnneks kasutatakse kehalises kasvatuses nüüd
kujundlikku hindamist – õpilast hinnatakse vastavalt tema võimetele,
mitte üldnormi järgi.” Ja lisab: “Suhtumine oma kehasse sõltub sellest,
kuidas õpetaja suudab seda lastele serveerida. Mina seletan oma
õpilastele kohe algusest peale, et oma keha tuleb võtta sellisena, nagu
ta on.”
Tiina Kivisalu, Tartus asuva Helika lasteaia
liikumisõpetaja, ei pea olukorda siiski väga hulluks: “Rühmas on 24
last, neist 1–2 on tavaliselt ülekaalulised.” Ta lisab, et
lasteaiaealised lapsed ei häbene veel oma kehasid, pigem peab vanematele
südamele panema, et nad ei ostaks lapsele nii liibuvaid spordipükse,
kui laps on ülekaaluline.
Loe edasi tasulisest versioonist
