Kui ma hakkaksin seda korterit üürima, saaksin kasutada vaid üht tuba, aga kütet ja muid kommunaale peaksin tasuma terve korteri eest. 

„Ärge kartke, kommunaalid ei ole kõrged,” lohutab maakler, „kõige suurema külmaga talvel 120 eurot.”

Koos üüriga peaksin maksma niisiis kuni 280 eurot kuus. Kui ma teeniksin alampalka, 290 eurot kuus – näiteks töötaksin toidupoes müüjana –, jääks mulle muude kulude katmiseks 10 eurot.

Küsin, kas tohin end siia korterisse sisse kirjutada, et taotleda linnalt toimetuleku- ja eluasemetoetust.

„Ei, ma olen töötu ja ei taha tulusid näidata,” sosistab omanik. Kui ma end vastu omaniku tahtmist sisse kirjutaksin ja taotleksin linnalt toetusi, edastaks linn andmed maksuametile, kes määraks omanikule trahvi. Üürnikul pole mõtet omanikuga tülli minna.

Must turg on reegel

Must üüriturg on Eestis reegel, mitte erand. Seda enam, et praegu dikteerivad üüriturgu just omanikud, sest nõudlus on suur. Alles eelmisel õhtul tahtsin vaatama minna üht teist Lasnamäe korterit, ent kui kohale jõudsin, oli korter juba läinud. Nägin veel üht samas hinnaklassis korterit. Helistasin maaklerile. Korteril oli juba viis-kuus tahtjat.

See korter oleks mulle napilt jõukohane ehk siis, kui töötaksin näiteks medõe, raamatukoguhoidja või õpetajana. Algaja medõe brutopalk on 644 eurot, raamatukoguhoidjal 620–640 eurot, nooremõpetajal 608 eurot kuus, kätte veidi üle 500 euro. Kui kõige külmemal talveajal kulub korterile 280 eurot kuus, jääb natuke üle 220 euro elamiseks. Toidule, riietele, telefonile, juuksurile. Ja kui juhtud üksi last kasvatama, siis ka tema asjadele ja toidule.

Möödas on majanduskriisi põhi, mil Tallinnas võis hea õnne korral elada eestiaegse maja viietoalises korteris vaid kommunaalide tasumise eest.

Tõus viimase aastaga

Kinnisvarafirma Uus Maa analüütik Risto Vähi ütleb, et suur tõus on toimunud viimase aastaga. „Eesti läheb järjest euroopalikumaks ja noorem generatsioon leiab, et kodu võib vabalt olla ka üürikorter. Noored ei saa omafinantseeringut kokku ja ei taheta end ka pika kohustusega siduda.” 

Just praegu on aeg, kui nn laulva revolutsiooni lapsed lõpetavad ülikoole, kolivad välja ühikatest ja vanematekodudest. Otsivad kortereid. Kui kümme aastat tagasi oli Eestis 25–29-aastaseid noori 93 000, siis praegu on neid 103 000.

Tormi ei joosta üksnes odavamatele korteritele, vaid ka päris kallitele. Nii oli Kalamajas üürile anda kolmetoaline ilus korter üürihinnaga 600 eurot kuus. Korteril oli 20 huvilist, nii et omanik otsustas lõpuks veelgi hinda tõsta.

Kinnisvaramaaklerid soovitavad neil, kes kõrge üürihinna üle kurdavad, üürida korter mitmekesi. Nii elavad paljud Lääne-Euroopa tudengid, kes vormistavad üürilepingu kamba peale. Aga mida peaksid tegema vanemad inimesed, kes enam ühikastiilis elada ei taha?

Eesti eluasemepoliitikat uurinud Soome teadlase Sampo Ruoppila sõnul paistab Eesti eluasemeturg ühe asja poolest silma kogu Euroopas. Selleks on fakt, et ligi 96% Eesti eluasemetest kuulub omanikele endile. Helsingis elab üürikorteris iga teine perekond ning Soome pealinna elamufondist viiendik on avaliku sektori toetatud.

Ruoppila, kes töötab linnauurijana Turu ülikoolis, ütleb, et Eesti eluasemepoliitika pole ka majandusele kasulik. „See takistab tööjõu mobiilsust,” ütleb Ruoppila. Kui maal asuva kortermaja elanik sooviks lapsed kaasa võtta ja kolida linna, sest kodukandis tööd pole, saaks ta oma kinnisvara eest vaid tühise summa. Jääbki vaid kaks valikut: jääda maale edasi või minna võõrsile tööle.

Seda, et Eesti eluasemeturg pärsib sotsiaalset mobiilsust, on ette heitnud ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD).

Ruoppila sõnul vajab Eesti avalikule sektorile kuuluvaid kortereid. Helsingi linna omanduses on 41 500 üürikorterit, Tallinnal vaid 3800.

Ühes sellises elab 50-aastane Tatjana. Varem elas Tatjana koos lapse ja hooajatöödest elatuva mehega kahetoalises Lasnamäe üürikorteris, mille kuuüür oli 4500 krooni ja sinna kulus raamatukoguhoidjana töötava Tatjana pea kogu kuupalk. Kui Tallinna keskraamatukogu teatas, et Tallinn ehitab uusi munitsipaalmaju, mis on mõeldud sundüürnikele, noortele peredele, raamatukoguhoidjatele, politseinikele ja õpetajatele, esitas naine avalduse. Ja nüüd elab ta koos mehe ja 13-aastase pojaga 65-ruutmeetrises korteris Lasnamäe serval. Koos küttega kulub kõige külmemal talveajal korterile 250 eurot kuus. Kuuüür ruutmeetrile on veidi üle kahe euro, linn maksab arendajale veel omalt poolt ligi 4,5 eurot kuus peale. Aga mida peavad tegema teised madalapalgalised?Korteriotsijate loodMaksavad kiirus ja vähenõudlikkus

••Leppisin kokku, et lähen kell viis Uus-Sadama tänavale korterit vaatama. Ühetoaline, 200 euro ringis kuus. Mõtlesin, et võib-olla on veel keegi peale minu tulemas ja otsustasin minna viis minutit kokkulepitust varem, et olla esimene. Kui kohale jõudsin, oli keegi juba ees, sülearvutiga, ja tegi ülekannet. Tema oli tulnud kohale kümme minutit kokkulepitust varem ja viie minutiga otsustanud korteri ära võtta.

••Vaatasin, et Gonsiori tänaval üüritakse välja kahetoalist korterit. Mürarikas tänav, parkimiskohta polnud. Hind 200 eurot kuus pluss kommunaalid. Helistasin, et tulen järgmisel päeval lõuna ajal vaatama. Rääkisin temaga õhtul kell 22. Järgmisel hommikul meilboksi vaadates ootas seal juba teade, et korter on läinud.

••Ühetoaline korter Stroomi rannas üheksakorruselise maja kuuendal korrusel. Kohale jõudes selgus, et maja ümber jalutas veel kaks inimest. Maaklerid kutsuvad ühekaupa näitamise asemel juba mitu inimest korraga kohale. Kõndisin siis ümber maja, teised ootajad ka, kui maakler tuli, läksime kõik trepist üles. Tulin ukselt tagasi, selg ees: korteri asukoht oli hea, ilus vaade pargile, aga korteris oli igal pool mustus, viimati oli remonti tehtud nõukaajal, uksed olid ripakil, linoleum lokkis. Pildid olid muidugi tehtud ilusamad kui asi ise. Teised jäid minust veel sinna. Selle korteri üür oli 170 eurot kuus pluss kommunaalid. Ise remonti teha üüriraha eest ei võimaldatud, omanikul olevat raha vaja.

••Uus trend on see, et üürimishuvilistele korraldatakse ühisvaatamisi. Näiteks 2. juulil sai hommikul kell 11–12 minna vaatama ühetoalist korterit Tallinnas Timuti tänaval. Puumaja, üks tuba, 25 ruutmeetrit, elektriküte, 250 eurot kuus pluss kommunaalid. Varem korraldati ühisvaatamisi kallitele uutele korteritele, mis olid müügis, nüüd aga näidatakse ühe-kahetoalisi urkaid. Sinna ei mahugi ju kõik sisse! Timuti tänava korter oli õhtuks läinud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid