Seltskonnas oli venelasi ja ukrainlasi, peamiselt keskharidusega või ülikoolist välja visatud.

Vannet pole ma elu sees andnud. Vande andmise ajal lamasin laatsaretis, üleni roheline ja kuppudega kaetud. Nimelt sai üks poiss sügelised ja ma uurisin välja, milliselt plikalt. Otsisin ta aia tagant üles ja puudutusest piisas, et vande andmisest kõrvale pääseda.

Peamiselt on meelde jäänud lõputud õppused, aga ka kartulikoorimine ja bandiitide tagaajamine. Sellist asja nagu dedovštšina olen ainult eemalt näinud, ise tundnud ei ole. Stroibatti (ehk ehituspataljoni) suhtuti küll halvakspanuga. Seal oli igasugu tohmaneid - mägedes kinni püütud ja mundrisse topitud, mõned ei osanud kirjutadagi.

Aukraadilt jõudsin seersandini, kuid ei saanud paguneid õmblema hakata - kahe päeva pärast käskkiri tühistati, sest olin pahandust teinud. Soldatile meeldib aia taga käia, kiusatusi on ju palju - tütarlapsed ja nii edasi. Siis venelased ja ukrainlased tundsid mulle kaasa, sest paljud tahtsid aumärke saada ja karjääri teha. Aga mul oli täiesti ükskõik, sest tegu oli okupatsiooniarmeega.

Suuresti oli mu teenistus maha visatud aeg, ent samal ajal ka kogemus. Õppisin igasugu asju, mida muidu poleks osanud. Kui midagi oleks vaja vastu taevast lasta, saaksin hakkama. Kõmmutama õppisin ka, kuigi seda sai ka poisikesena harjutatud.

Ma õppisin, et kui sõltud kellestki ja teine sõltub sinust, siis õnnestumine sõltub mõlemast. Ei saa alt ära hüpata, mölakas olla ja kogu seltskonnal kannatada lasta. Pärast ajateenistust ei suhtu ma ka enam inimestesse nende rahvuse järgi. Ei ole nii, et kui on tšuktš, siis peab kohe torkima, sest ta on tolvan ja loll. Aga kas need, kes irvitavad, on üldse Tšuktšimaal käinud? Minul on tšuktšidest küll ainult head muljed.