Pärast Barcelona olümpiamänge avanes Ilmar Ojasel võimalus USA-sse õppima minna. „Esialgu oli välja valitud Florida ülikool, kuid sealne treener jäi steroididega vahel. Siis leiti kool Arizonasest, kus oleks saanud nii treenida kui ka rahvusvahelist ärijuhtimist õppida,” meenutas Ojase valikuid, millest lõpuks asja ei saanudki – 1994. aasta talvel tegi ta ujumisega lõpparve.

„Pärast seda mängisin aasta Ameerika jalgpalli, sattusime kaitsepolitsei kontrolli alla, sest meeskond koosnes niivõrd kirjust seltskonnast,” naeris Ojase, kelle elujoonises viib üks kohtumine teiseni. Näiteks ühel päeval vaatas ta Ameerika jalgpallist dokumentaalfilmi, järgmisel läks aga oma BMW-le varuosi otsima, kui teenindusse tuli mees, kes kuulus Eesti Ameerika jalgpalli meeskonda ning kutsus suure poisi mängima.

„Esimeses trennis mul kaitsmeid ei olnud, mäletan, et olin pärast üleni sinine,” meenutas ta. Ala ammendas end aastaga ja pärast seda, kui Ojase hakkas leiba teenima Hansapangas turvamehena, tuli korvpalliperiood: endine ujumistäht oli aktiivne tänavakorvpallur, saalis võitis ta koos Tiit Soku, Heino Endeni ja teistega lausa esiliiga.

Viimased neli aastat arendab Ojase koos Indrek Raadiku ehk Summeri ja Toomas Triisaga hoopis motokrossi. „Meil on oma motoklubi Red Moto, mille rajas Toomas. Korraldan poiste treeninguid, kord nädalas käin nendega ujumas, hüppan ise ka vette ja näitan ette,” rääkis Ojase ja lisas, et tema hinnangul on mõistlik tegeleda hilisemas elus nende aladega, kus ei tea, mis tunne on tipptegija olla.

Pärast turvamehe ametit Hansapangas püüdis Ojase sõpradega Pärnus baari pidada, pärast seda müüs viis aastat tööriistu, sukeldus transpordiärisse ning on nüüd otsaga käsitööriistade juures tagasi. Hobidega tegelemiseks aega tal jätkub, sest enda sõnul on ta veel noor mees, kes pole end sidunud abielu või lastega.
Indrek Sei alustas lõpuks tööd treenerinaSündinud: 26. juulil 1972
Perekonnaseis: elukaaslane, kaks last
Mida teeb: Trendmaker OÜ juhatuse liige

Kõige kauem püsis basseinis Indrek Sei, kes kuulus Eesti koondisesse 2002. aastani. Viimase kümmekonna aasta jooksul on ta aga eelkõige tuntud ärimehena, esimest aastat harjutab ta kätt ka treenerina. Gruppi kuulub neli noort. „Tegelikult tuli mõte siis, kui mu oma poeg vajas harjutamiseks kohta. Valikuid oli kaks: kas hakata teda iga päev vedama minu kooli Keilasse, kuhu sõites kuluks kolm tundi ja ma ise oleksin taksojuht, või siis hakkan ise treenima, saan protsessi sees olla ning aega kulub ka vähem,” rääkis Sei. Info levides tundis Sei treeninggrupi vastu huvi ka naabritüdruk, lisaks andis noortetreener Piia Veski kaks oma poissi.

Igapäevaselt tegeleb Sei aga spordirõivaste äriga, müüb mahla ja juhib omanimelist ujumiskooli. „Korrektne äritegevus algas tegelikult juba 1998. aastal, kui käivitasime sõpradega firma, panime paika plaanid ja visiooni, kuhu jõuda,” sõnas Sei. Plaan lähtus suuresti ideest tuua turule uusi spordiriideid ja korraldada tööd paremini kui seni.

Riideäri kõrval jõuab Sei vedada koos oma endise treeneri Tõnu Meijeliga Keila Swim Clubi ujumiskooli. „Seal ei ole kasum eesmärgiks, kuid samas peab seegi efektiivselt töötama. Juhime klubi Tõnuga koos, minu jaoks on kindlasti see üks oma lapsukestest,” rääkis Sei. Samuti tõi ta 2006. aastal turule Austraaliast pärit smoothie’sid müüvad Boost Juice baarid.Aldo Suurväli kui Swedbanki raudvaraSündinud: 17. mail 1967
Perekonnaseis: elukaaslane, üks poeg
Mida teeb: Swedbanki privaatpanganduse klientide portfellihaldur.

Aldo Suurväli oli pärast Barcelona olümpiat nelikust kõige vanem – ta ei saanud enam USA ülikoolidesse stipendiume, samuti tundus talle endale järjest rohkem, et aeg on laagriterohke elu selja taha jätta.

„Sain Hansapanka tööle 1994. aasta alguses, sügisel läksin juurat õppima, ülikooli lõpetasin 2003. aastal,” rääkis Suurväli elumuutusest. Pangas, mis vahepeal nime vahetas, töötab Suurväli praeguseni. „Alguses olin turvamees, edasi teller, siseaudiitor ja nüüd haldan klientide investeerimisportfelle,” kirjeldas Suurväli tõusu karjääriredelil.

Paljud kolleegid teavad tema olümplase tausta. „Väga tänuväärsed on lehtedes avaldatud sünnipäevaõnnitlused, kolleegid näevad, see jõuab nende teadvusse.”

Erinevalt Ilmarist ja Markost armastab Aldo endiselt ujuda, just pikemaid maid. „Olen isegi märganud seaduspärasust, et kui ma suvel ujun, olen talvel väga harva haige, kui aga mõnel suvel nii aktiivselt ei uju, olen külmetustega tihti kimpus,” muigas ta. Talvel armastab Aldo suusatada ja ka jõusaal ei ole tema jaoks tundmatu koht.

Mõned aastad tagasi lõi Suurväli juhatuse liikmena kaasa ka ujumisliidu töös. Tema ainuke poeg on aga valinud ujumise asemel jalgpalli, mida ta rõõmsalt klubis Nõmme United ka mängib. Marko Pachel suunab energia pereleSündinud: 25. septembril 1972
Perekonnaseis: elukaaslane, kolm last
Mida teeb: Ida-Tallinna keskhaigla andmeturbe juht

Marko Pachel ujus pärast Barcelona olümpiat edasi, sest tema unistuses oli koht ühele väga heale olümpiastardile ka Atlantas 1996. Ometi jäi normist veidike puudu. Koos venna Raikoga jagasid nad koduseid Eesti meistrivõistluste esikohti, kuid lõputult niisugune olukord pinget ei pakkunud.

„1990-ndate lõpu poole tegin otsuse: nüüd on vaja midagi muud teha. Alguses olin samuti turvamees, kuid mitte pangas, vaid vabaõhumuuseumis,” rääkis Pachel. Samal ajal hakkas teda järjest enam köitma infotehnoloogia.

„Läksin tööle Ida-Tallinna keskhaiglasse, kus olen ametis praeguseni. Praegu on ametikohaks andmeturbe juht, kuid olen pidanud mitmeid muid ameteid: olin IT-spetsialist, serverite administraator, mõnda aega ka riistvaragrupi juht,” jutustas ta.

Samal ajal, kui karjäär edenes, tundis ta, et peaks ka oma teadmisi täiendama ning astus 2001. aastal Audentese ülikooli, mille bakalaureuse osa lõpetas 2005. aastal. Magistriõpingud tehnikaülikoolis on praegu pooleli. Õigemini – õpingud on edukalt selja taga, kirjutamata on veel vaid lõputöö.

Ujumistrennis Pachel aktiivselt ei käi. „Pole sobivat treeningkohta leidnud,” põhjendas ta, kaaslased kõrvalt aasimas, et järvi peaks ju ometi Eestimaal jaguma! See tuletaski mehele meelde, et tõepoolest, järves ujus ta viimati kaks aastat tagasi, kui võttis osa Viitna triatlonist.

„Sprinti enam väga teha ei taha. Tunnen, et tugevate pingutuste jaoks on vaja väga head ettevalmistust,” lisas ta. Pachelil on kolm last, kellest nooremad viie- ja kolmeaastane. „Palju energiat läheb perele ja lastele, nii et sõprade jaoks palju aega ei jäägi,” naeris ta.Ray Bani prillid jäidki saamataPärast taasiseseisvumist taas olümpiale jõudnud eestlastele oli Barcelonas kõik uus ja huvitav. „Muidugi oli vägev, olümpiakülas elasid nii paljud teiste alade esindajad. Nägime USA Dream Teami korvpallimeeskonda bussiga mööda sõitmas, nemad ei elanud meiega koos,” meenutas Ilmar Ojase. „Kahjuks jäi avamisel käimata, kuid sealt soovitati meil käskival toonil eemale jääda, sest järgmisel päeval algasid võistlused. Hiljem kuulsime, et kõik, kes bussidega avamisele sõitsid, said Ray Bani prillid,” naeris Ojase.

Eesti 4x100 meetri kombineeritud teateujujad läksid olümpiale maailma kolmanda ajaga. Paratamatult uuriti poistelt, kas medal on tulemas? „Ütlesime siis ikka, et oot-oot, pidage nüüd hoogu, enamik tippriike ei olnud ju sel aastal teadet proovinudki,” lisas Ojase. Eesti poisid said lõpuks 15. koha.