Mele Pesti: Mäkradele appi
Nii kurtsid kõik kolm osapoolt – kultuurikorraldajad, ettevõtjad ja kohaliku omavalitsuse esindajad – eraldi gruppides arutades. Mure on lihtne: teave ürituste kohta liigub hilja, ei olda nõus aegu teiste pärast nihutama. Ja nii rebestabki juuli esimene nädalavahetus huvilise juba aastaid Schillingu, Juu Jääbi, Mõisa Karnevali ja Baltoscandali vahel, pealinna õllepeo kauge jõmin taustaks. Salakuulasin omavalitsuste blokki, kust selgus, et Lääne-Virumaa tasemel on sama probleem terav: üritused konkureerivad külastajate, aegade ja toitlustajate pärast. Konkurentsi ja ettevõtluse mantrale makstakse kultuuriski lõivu, hirmus vähe püüeldakse koostöö ja ühise suurema eesmärgi poole.
Aga seda, et kultuur on kõrgendatud tundlikkus ja tähenduste loomine ning sellisena ka ettevõtjate poolt otsitud ja väärtustatud, meenutas meile Hans H. Luik. Ta palus end mitte tsiteerida, aga ma siis refereerin ta üldist paatost, vabalt ja mälu järgi, sest ettevõtja suust on neil mõtetel, mida ma täielikult jagan, suurem kaal. Luik kutsus riiki ja omavalitsust üles mitte toetama keskpärasust, mis tähenduste loomisele kaasa ei aita. Olulise ja avangardse ülesleidmiseks on vaja aga paremat ekspertiisi: kui Kultuurkapital toimib hästi, siis miks Kultuuriministeerium ei saa hakkama terade-sõkalde eristamisega? Palgaku siis kas või üks veerandkohaga spetsialist, kes kord kuus kriitikud läbi helistab, kui ise ei mõista, mis on oluline.
Minu kokkuvõte: vettinud mägrad (masudes räsitud ettevõtjad) ootavad tundlikelt loojatelt koostööd tähenduste loomise alal. Nad on jätkuvalt nõus kultuuri investeerima, sest ilma ei ole olemisel üldse mingit mõtet. Aga nad ootavad osutusi, kus sünnib praegu tähtsaim.
