Vanuatulased on laiali jagunenud 83 saare peale. Ühtse maismaa puudumise tõttu on säilinud igale saarele omane kultuur ja keel. Kuigi kõiki ühendab inglise keele mõjutustega bislama keel, räägitakse ka oma kodukandi murret, millest naabersaare rahvas ei pruugi üldse aru saada. Kokku on Vanuatul 120 aktiivselt kasutatavat keelt, mis muudab riigi muu maailma kontekstis taas erakordseks.

75% saareriigi pinnast on kaetud loodusliku taimestikuga. Metsas jalutades kohtab metsikuid kakao-, leiva-, papaia- ja pähklipuid. Kuna üheteistkümnel kuul aastast on Vanuatu kaetud lopsaka rohuga, siis lehmadel on siin pidu. Öeldakse, et Vanuatul on maailma parim loomaliha. Kohalikku kliimat naudivad ka metssead ning nende seltsis elavad metsikud kanad. Kui sul on Vanuatul maatükk, ei peaks elu lõpuni tööle minema. Süüa saad aasta läbi koduaiast, lihajahil käid metsas, pesed end voolavates jõgedes, maja ehitad bambusest, katuse teed palmilehtedest ning peale jood vihmavett.

Sellist elu elabki ca 70% saarerahvast. Nad on raharinglusest väljas, õigemini puutuvad sellega kokku vaid siis, kui on vaja lapsi kooli saata või tuleb kedagi arstiabiga turgutada. Need meie jaoks elementaarsed teenused on Vanuatul aga tasulised. Nimelt maksab makse vaid 30% rahvast, mida on aga vähe. Kui puuduks Austraalia ja Uus-Meremaa majandusabi, variseks praegunegi süsteem kokku.

Turisti see aga ei puuduta. Kuigi vanuatulane arvab, et iga valge mees on rikas, ei väljenda ta seda agressiivselt ei müügitöö ega võõra vara omastamisega. Teel vastutulevad kohalikud naeratavad ja tervitavad, väiksemas piirkonnas annavad naised suurest rõõmust naisterahvale tervituseks ka kaks põsemusi. Ühistransporti kasutades surub iga uus reisija käe pihku ja teeb juttu. Varguste pärast muretsemine ei tule pähegi. Esimesel päeval linna peale minnes panime oma rahavaru 1000 dollarit “turvalisse” kohta hotellituppa. Tagasi jõudes oli toateenindus ümbriku selle sisu puutumata lauale pannud.

Vanuatule tulles peab unustama lääneliku mõtlemise ning rahulikult kohanema saare rütmiga – aega on, oled puhkusel! Kuid kohalike suurim eelis kõike rahulikult võtta ning mitte millegi pärast muretseda võib läänlasele tunduda ka nende suurima nõrkusena.

Turul võivad müüjad leti taga magada oma bambusmattidel ning isegi raha vastuvõtmiseks end mitte püsti ajada. Lahtise suuga nätsu näriv kokk võib istuda turisti laua taha ja sealt teda jälgida, teinekord ka vestlust alustada.

Seda ei maksa pahaks panna. Nagu nad ise ütlevad, valge mees on oma elu keeruliseks teinud. Neil on erinevad standardid kõige jaoks.

Saarerahva rahvustoit on lap lap. See on tärkliserohkest tarost tehtud ja kividel banaanilehe sees küpsetatud mass. Vägagi toitev ja meile harjumatu roog, mida ei jaksa palju korraga süüa.

Rahvusjoogiks on aga kava – mittealkohoolne pruul, mida algselt ainult mehed manustada tohtisid. Kavat tehakse samanimelise taime juurikast, mis kooritakse ning siis kas näritakse või riivitakse peenikeseks massiks. Vastavalt “tootmismeetodile” see pudi siis kas sülitatakse lihtsalt välja või segatakse joogivee hulka. Vedel mass filtreeritakse läbi kiulise palmikoore kausikese sisse ning sõltuvust tekitav märjuke ongi valmis. Kava sarnaneb mudaveega ja ka maitseb nii ning tema mõju all olles muutub keha tuimaks, kuid paljud naudivad seda. Kavat kutsutakse kohalikus keeles teiseks naiseks. Kui kell saab 5 õhtul, jätavad mehed naised lastega koju ja seavad sammud kavabaari poole.

Vanuatu on ideaalne piirkond sukeldujatele ning II maailmasõja huvilistele. Sõja jälgi näeb ringi jalutades igal sammul.

Nimelt oli II maailmasõja ajal siin USA mereväe baas ja kui sõdurid rahu saabudes oma kodumaale naasma pidid, tegi USA uuele võimule pakkumise osta kogu tehnika ainult miljoni dollari eest ära. Ühelt poolt oli uuel valitsusel raha vähe, kuid teiselt poolt arvasid vanuatulased, et varustust on jänkidel kaasavõtmiseks liiga palju ning milleks maksta, kui tasuta saab. Asjast teada saades ehitasid ameeriklased väikse muuli, millelt siis ühel õhtul kogu kraam merre lükati – buldooseritest ja lennukimootoritest džiipide ning Coca-Cola kastideni. Praegu on see fantastiline sukeldumiskoht.

Siin asub ka USS President Coolidge, maailma kõige suurem ligipääsetav ja sukeldumissõbralik laevavrakk. Arvestades enam kui 25-meetrist veealust nähtavust ning rikkalikku mereelu, on terve saareriik tõeline sukeldumisparadiis.

Vanuatulaste traditsiooniline sissetulekuallikas on kookospähklid, millest toodetakse kas kookosõli või kookoskütust, mis on oluliselt keskkonnasõbralikum kui nafta.

Farmeri töö algab küpsete, nn kuivade kookospähklite kokkukorjamisest ja põletusplatsile vedamisest, kus pealmine kiht eemaldatakse, kuni saadakse kätte kookospähkel sellisel kujul, nagu meie oleme seda poeletil harjunud nägema. Kõva kest lüüakse kirvega pooleks ning viljaliha puuritakse välja. Kohalik on oma töö üle uhke ja ütleb, et ainult must mees on nii tugev, et jaksab pähkli välja puurida. Viljaliha visatakse siis lõkkeplatsi kohale ehitatud mehekõrgusele plekk-katust meenutavale lavatsile, millel pidevalt tuli all. Küpsetatakse seni, kuni viljaliha murdes hakkab õli välja voolama. Siis on kopra valmis ning toodang pakitakse kartulikotte meenutavatesse pakenditesse, mis rändavad Santosse tehasesse, kus koprast juba puhas õli või kütus saab.

Kuna Vanuatu import ületab siiski ca 10 korda eksporti, on saareriik küllaltki kallis sihtkoht. Poes maksab tavaline kätekreem ca 7 eurot, purgisupp ca 2,7 eurot ning suitsupakk 4,5 eurot. Kuid kui igal unistusel on hind, siis miks peakski elu paradiisis odav olema.

Seda tiitlit on Vanuatu pälvinud korduvalt, näiteks 2006. aastal Happy Planet Indexi ja 2010. aastal Lonely Planeti läbiviidud uurimuses.
Väike bislama sõnastikTere – Alo

Tere hommikust – Gud morning

Rääkima – Tok tok

Aitäh – Tankyu tumas

Ei, tänan – No, I olraet tankyu tumas

Eesti turistil on Vanuatul küllaltki lihtne hakkama saada. Tuleb vaid unustada korrektne inglise keele grammatika ja kirjutada nõnda, nagu kuuled.Vanuatulaste omapärane mõttelaadMõned tõestisündinud lood kohalike käitumisest ja maailmavaatest.

Pärast rasket füüsilist tööd tundis kohalik tugevat peavalu. Ta võttis klaaspudeli, lõi selle katki ning lõikas oma otsaesise lõhki, et lasta halb veri välja. Tagajärjeks oli paistes nägu, aga ega see morjenda kedagi. Oma kõhule sisselõigete tegemist praktiseerivad ka sünnitavad naised, et halba verd välja lastes last kaitsta.

Külas oli naisel lõikehaav, seda puhastati keeva vett peale kallates, tagajärjeks põletik ja põletushaavad.

Valge kuurordiomanik tabas vargad teolt. Helistas ruttu politseisse, kuid telefon ei vastanud. Viimases hädas sõitis ta jaoskonda kohale ning tegi kaebuse. Tuli välja, et politsei oli jätnud telefoniarve maksmata ning kommunikatsioonifirma oli nende numbri sulgenud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid