“Süüa soovite midagi?” küsib pereema Merlin Niinemägi (29) konkreetsel toonil. Köögilaud akna ääres on selleks hetkeks juba tihkelt toidukraami täis laotud. Kodumaise juustu ja suitsuvorsti, värske salati ja magusate vahvlite kõrval köidab aga tähelepanu võõrkeelse sildi ja veidra välimusega hoidisepurk. Hetkeks istet võttes naeratab ta veidi salakavalalt ja tutvustab: “See on utopenec. Väga special värk!”

Ja juba tõuseb ta uuesti püsti ning samal ajal poeg Kryštof Tamme Niinemäge (1) süles hoides lõikab lahti tuhksuhkruga ülepuistatud šokolaadikoogi. “Kohvi pakun?”

Utopenec (tõlkes umbes nagu “uppunu”) tähendab lihtsasti seletatuna äädikamarinaadis vorstikesi, mille vahel hulbivad suured sibularõngad. Tšehhimaal on see püha roog, nagu meile sült ja hapukapsas. Kuid veel kahe ja poole aasta eest polnud selles majas keegi niisugusest kulinaariaimest kuulnud.

Töötu üksikema paksust metsast

Kevadel 2010 pidas Maarja Küla, kus Merlin tollal vabatahtlikuna töötas, ühes Võru ööklubis sünnipäevapidu. Et kutsutud olid teistegi ümberkaudsete hooldeasutuste töötajad, sattus samale peole ka Jiří. Temagi oli vabatahtlik – töötas üheaastase rahvusvahelise projekti raames Erastvere hooldekodus.

See polnud esimese-silmapilgu-armastus ega romantiline kohtumine tantsupõrandal. Noored nimelt tutvusid suitsuruumis.

Mees jättis Merlinile esialgu väga tagasihoidliku mulje – ei ajanud juttu ega teinud suitsu. Üksnes istus vaikides, pilk maas, käed põlvede vahel. Viimaks, kui noored kahekesi jäid, küsis Jiří natuke puises inglise keeles: “Kes sa oled?”

Merlini kibeda vastuse “olen töötu üksikema, kes elab koos vanematega keset metsa” peale jäi tšehh sõnadega hätta. “Ahsoo.”

Loe edasi Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega