Voodijutud: Hanna Mark (22), suvelaagri kasvataja, Taevaskoja

“Laagrielus on kodune unerütm täiesti sassi löödud. Kuna kasvatajad on need, kes peavad tagama lastele rahuliku une, siis tuleb meil ärksamate tubade rahustamiseks öösel voodist üles tõusta, et ülejäänud lapsed ikka piisavalt magada saaks.

Väiksemate laagrilistega on tunduvalt kergem, nemad väsivad päeva jooksul kiiremini ja kui pea õhtul lõpuks patja puudutab, siis kukuvad nad kohe ka unne. Vanemate laagrilistega on hoopis teised lood – neile tuleb öösel alles elu sisse ja kell 11 ei taha keegi öörahust kuuldagi.

Sellepärast püüavad kasvatajad üksteist aeg-ajalt lisaunega toetada, lastes ühel kasvatajal hommikul kauem magada, et kellelgi ikka head tuju jaguks.

Minu laagrivoodi on üpriski pehme, kui mõned pealmiste kihtide traadid välja jätta. Varem olen maganud laagrites ka narivoodis, kus ma hommikul tõustes pea tavaliselt mitu korda ära löön. Mul on kaasas oma väike padi, ilma milleta ei ole ma nõus kusagile minema. Sellega on natukenegi kodusem tunne. Igasse laagrivahetusse võtan kaasa ka raamatu, aga kui palju ma seda lugeda jõuan, on iseasi. Vähemasti on kaasas.

Enne laagrit olen näinud isegi õudusunenägusid, kus lapsed kaovad ära, jooksevad minema või hakkavad jubedasti vastu. Vahepeal on tunne, et pidevate äratuste tõttu jääb unest puudu. Just siin, Taevaskoja laagris, on mul kogu aeg selline tunne, et alumise korruse poisid hüppavad akna kaudu välja ja jooksevad õhtul minema, et saaks kauem üleval olla.

Kõige eredamini on mul meeles aga see, kui ajasin tüdrukud hommikupoole ööd üles, et nendega hommikvõimlemist teha. Nad ei uskunud õhtul, et oma lubaduse täide viin. Seega tõusingi koidikul, et uskmatutega võimelda.”