Tänapäeva Iisraeli lugu
Lähis-Ida asjatundja Sergei Stadnikov hindab hiljuti ilmunud moodsa Iisraeli ajalugu käsitleva teose põhjalikkust, kuid heidab teosele ette kuivust ja autori vähest huvi judaismi rolli vastu juudiriigis.
Moodsa, 1948. aastal asutatud Iisraeli riigi ajalugu on vähemasti sama põnev ja dramaatiline kui selle kaugete eelkäijate Iisraeli ning Juuda käekäik näiteks 8.–6. sajandil eKr. Paraku ei olnud meil kuni viimase ajani eesti keeles lugeda põhjalikku analüütilist ülevaadet Iisraeli uusimast ajaloost. Hiljuti ilmunud ajaloolase Colin Shindleri “Iisraeli riigi ajalugu” täidab selle lünga. Olgu märgitud, et raamatu väljaandmist on toetanud Helsingis asuv Iisraeli suursaatkond, kuid käsitluse sisu osutab sellegipoolest suurele ja seda muljetavaldavamale ideoloogilisele tolerantsile.
Teoses analüüsitakse eelkõige sisepoliitilisi muutusi, harilikult siiski koos rahvusvahelise olukorraga. See oli ja on juudiriigi toimimise seisukohalt eriti tähtis. Sionistliku liikumise toetajate seas prevaleeris Shindleri andmeil kirjanik Israel Zangwillile (1864–1926) omistatud mõte “rahvata maast, maata rahvale”. 1914. aastal oli säärasel mõttel, Palestiina omaaegseid olusid vaagides, eriti groteskne värving, kuna tollal elas pühal maal ligikaudu 600 000 araablast ning
85 000 juuti. Tõsi, isiklikult ei pidanud Zangwill silmas ainult Palestiinat, vaid kaalus näiteks ka Ugandat. Sellele vaatamata ei maininud sionismi alusepanija Theodor Herzl (1860–1904) peaaegu üldse oma kirjutistes araablastest elanike olemasolu Palestiinas (lk 35). Käesoleva monograafia autor avab ka põhjuse – paljude vanema põlvkonna sionistide vaated olid eeskätt mõjutatud juudiküsimusest Euroopas ning Venemaal. Shindleri uurimus annab muu hulgas mitmekülgse ülevaate omaaegsete poliitiliste debattide tuumast. Nii ei jäeta põhjalikult käsitlemata vähemalt 700 000 palestiina araablase väljakihutamise põhjusi (1967. aastal lisandus neile veel umbes 200 000 samasugust põgenikku) ega ka juudi elanikkonna väljasurumist araabia riikidest. Olgu siia lisatud täiendus: viimane leidis valdavalt aset juba pärast araabia vägede kaotust Araabia–Iisraeli sõjas (1948–1949).
Shindler on aga millegipärast väga tagasihoidlik Nõukogude Liidu rolli kajastamisel Iisraeli kui riigi diplomaatilisel tunnustamisel (ikkagi esimene de jure tunnustaja!) ja sõjalisel abistamisel. Lootis ju Stalin teha Iisraelist Inglismaa-vastast satelliiti Lähis-Idas.
Omaette on palestiina rahvuse küsimus. Teatavasti vaidlustavad paljud Iisraeli poliitikud ja ajaloolased sageli selle rahvuse olemasolu. Samasugusel või sarnasel seisukohal on ka paljud araabia ideoloogid või ka riigipead. Shindler avab säärase suhtumise kontseptuaalsed tagamaad, võttes lõpetuseks probleemi kokku järgmiselt: “Selles poliitilises patiseisus, kus ei pakutud ei tagasipöördumist ega integratsiooni, hakkasid palestiinlased end määratlema eraldi rahvusena ja mitte lihtsalt ühe osana laiemast Araabia maailmast” (lk 63). Sellele mõttekäigule võib vaid lisada, et uute rahvaste kujunemise protsess jätkub ka praegu ja tihtipeale ongi rahvusmütoloogia aluseks ühiselt läbielatud ajalooline kogemus. Lõppude lõpuks eksisteerib maailmas kümneid hispaania- või araabiakeelseid maid. Palestiinlaste lahendamata küsimus mõjutab aga praegugi olulisel määral Iisraeli sise- ja välispoliitikat, mida ei suutnud ega suudagi ohjata sionismi ühe klassiku Vladimir Žabotinski (1880–1940) mõte araablasi tõrjuvast sõjalisest “raudsest seinast” (ülekantud tähenduses muidugi, kuid ometi võrreldav Iisraeli ehitatava turvataraga).
Shindler analüüsib peamiselt Iisraeli ajaloolis-poliitilisi aspekte. Ta teeb seda ülimalt süvenenult, kuigi kuivavõitu stiilis. Iseenesest võinuks raamatule lisada ka ülevaate riigi kultuurist ning eelkõige judaismi osast Iisraeli ühiskonnas. Teatavasti ei ole juudiriigis usk riigist veel täielikult eraldatud, mis põhjustab kõigepealt Iisraelis elavatele mittejuutidele üksjagu ebamugavusi või isegi ebameeldivusi, kuid häirib ka paljusid usku leigelt või eitavalt suhtuvaid juute. See tõsiasi ei luba pidada Iisraeli ühiskondlikku süsteemi vastuvaidlematult võrreldavaks nn vana Euroopa demokraatiatega. Küll aga on väljaspool kahtlust, et juudiriik on enamikus eluvaldkondades oma araabia naabritest demokraatlikum – ometi leidub siingi erandeid; näiteks egiptuse koptist rahvusvaheliselt tunnustatud tippdiplomaadi Boutros Boutros-Ghali (snd 1922) fenomen. Selle taustal võib küsida: millal saab näiteks Iisraeli välisministriks muslim?
Monograafia on üldiselt hästi toimetatud: nii on lõppu lisatud mahukas teemakohane bibliograafia, kronoloogiline tabel, poliitilised parteid ja ühendused, kaks nimeloendit, tekstis esinevad ka kaardid. Krahv Folke Bernadotte’iga (1895–1948) seoses on nimeloendis lipsanud läbi üks väike eksitus – lk 271 krahvi nimi ei esine, küll aga lk 60. Samuti lisagem, et Colin Shindler ei valgusta selle rootsi diplomaadi surma tagamaid: krahv Bernadotte’i mõrvasid sionistliku relvastatud grupeeringu Lechi liikmed. Kuriteo kavandajate seas oli ka tulevane Iisraeli peaminister (1986–1992) Yitzhak Shamir (1915–2012).
