Kadri Karro: Sitt lugu. Endiselt
“Arusaamatut on lihtne hukka mõista, eriti kui ei süvene. “Purkisittumine” kirjeldab Jaan Toomiku teost sama tähelepanelikult kui “kätega vehkimine” Tõnu Kaljuste tegevust orkestri ees,” kirjutas kunstnik Taavi Piibemann 2011. aastal Õpetajate Lehes.
Kui 8. septembril varastati Tartu Kunstimuuseumist näituselt “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” klaaspurk ekskremendiga, räägiti sellest nii Eesti Rahvusringhäälingus kui SL Õhtulehes. Aga mis peamine – interneti avarustes said taas kord sõna kõik need tegelased, kes sõnapaari “moodne kunst” kuuldes sisestavad hoomamatusse küberruumi über-sisuka kommentaari stiilis “ah jälle mingi purkisittumine”. Ja nemad, küberruumi õilsad texasranger’id, maksumaksjad ja vabariigi alustalad, peavad selle kinni maksma!
Ma käisin 1992. aastal ühe väikese linna mitte nii väikese kooli 3. klassis. 9aastase plikana ei lugenud kunstikriitikat, ei teadnud tuhkagi Jaan Toomikust ega sattunud mõistagi ka juunikuus Eesti Näituste teise paviljoni Artmixi näitusele, kus Toomik esitas töö “15. mai – 1. juuni 1992”. Ma arvan, et seda viimast ei juhtunud tõenäoliselt ka enamikuga neist inimestest, kes on purkisittumisest verminud Eesti nüüdiskunsti sünonüümi.
“Toomik oli vaevelnud kõhukinnisuse all ja WC-s mediteerides tekkis tal mõte avalikkust veidi irriteerida (nagu tal on seda hiljemgi juhtunud) ning poti asemel kasutada hoopis purke ja koos söögimenüüga näitusele viia. Kehitasin õlgu – noore mehe rumal nali, esimesteks kuulsateks roojanautijateks olid juba Salvador Dalí ja Luis Buñuel,” kirjeldas kunstiajaloolane Krista Piirimäe möödunud nädalal Eesti suurimas päevalehes Postimees esmakohtumist Toomiku tööga.
Roojanautijast kunstnikul, kes vaevles kõhukinnisuse käes, ei tulnud sel sulnil rublast ja vene sõduritest vabanemist ootaval kodumaal 1992. aasta varasuvel WCs mediteerides muud pähe, kui avalikkuse irriteerimise eesmärgil purki sittuda. Rõve!
Muide, rumalat nalja teinud noor mees tegutses toona Kopli liinide hõrgus keskkonnas paiknevas kõigi mugavusteta ateljeekorteris, Kultuurkapitali taastamiseni oli veel kaks aastat aega ning elada ja särada tuli loojatel peamiselt oma kukru sisu eest.
“Sedalaadi radikaalne aktsioon, harjutus iseseisvaks eluks, oli kunstniku jaoks kahtlemata enese ümberkonverteerimise, hilissotsialistliku kunstihariduse ja kunsti tegelikkuse romantilistest kontseptsioonidest lahtisaamise purgatoorne, vabastav akt,” kirjutas kunstikriitik Hanno Soans Toomiku tööst. Hästi kirjutas.
Ma olen alati mõelnud, et kui filmitegijad teevad filme, mis tegelevad kaasaja olude, kriiside ja raskustega, toovad ekraanile süstlaaugulised narkomaanid ja HIV-positiivsed, kui muusik räpib tütrest, kes on “kogu aeg nii märg, et annab otsad ära, kui tal midagi sees ei ole”, kui fotograafid pildistavad hallitust, varemeid ja verd, siis miks peaksid kunstnikud käima, barett peas, lõbus viisijupp suul ja molbert peos, mööda rohetavat aasa ja koerliblikaid maalima. Miks nende poolt vahendatud maailm peaks käima meid ümbritseva, ja sageli väga valusa tegelikkusega erinevat sammu? Miks nende loodu ei vääri nii paljude küberruumi, ja mitte ainult seda, risustavate “asjatundjate” arvates süvenemist ja arutelu? Äkki kunstnik siiski ei vaevelnud kõhukinnisuse käes ega mediteerinud kemmergus? Äkki tal oli midagi öelda?
“Keegi ei tee meelega sitta, aga paljudel juhtudel tuleb lihtsalt niimoodi välja. Mitmete sammude koosmõjul ja tagajärjel hakkab lõpuks juhtuma nii, et kunstnik kaotab millimeeterhaaval oma särtsu ja taset. Väljastab lõpuks mingit ebamäärast ollust, mis nagu on kunst ja nagu ei ole, vilets aga on igal juhul,” ütles kunstnik Kaido Ole kevadel mulle antud intervjuus, ja ta ei rääkinud Toomiku sitast. Ebamäärast ollust ei väljasta mitte ainult need, kes ei suuda suhestuda hirmuärataval kiirusel muutuva ümbrusega, kes on kaotanud särtsu ja taseme, vaid ka need, kes ajal, mil streik, pauk ja laip on sama sage kui sittumine, ootavad kunstnikult peamiselt hingematvat ilu, mõnusat pehme vatina endassemässivat ajaviidet, kaunist peisaaži ja natuuritruud nunnulaksu.
