Schalansky räägib kogu lühikese romaani jooksul justkui kõigest kõrvalisest. Ta veab lugejat läbi Inge Lohmarki pikaldaste õpetajamonoloogide, mis eeldavad keskkooli bioloogiakursuse mäletamist. Kas see on küünilise peategelase ja romaani mõistmiseks vajalik, ei ole sugugi kindel. Tekib küsimus, kas bioloogiaterminite ja -nähtuste rohke loetelu võiks olla omaette kirjanduslik stiilivõte. Autor räägib endise Ida-Saksa väikelinna hääbuvast elust ja ambitsioonitute kolleegide-õpilaste madalalaubalisusest, andmata kummalegi elulootust. Ta kirjeldab lakooniliselt ja otsekoheselt vananeva õpetaja põlgustväärivaid omadusi, mis peaks tollest tõeliselt vihatud antikangelase looma. Ometi sünnib romaani lõpuks omalaadne kaastunne, peaaegu vastu tahtmist, mõistmine, mis siiski keeldub õpetaja käitumist lõpuni õigustamast.

See on konkreetse alguse ja lõputa, väljajoonistamata moraali ja lahenduseta lugu, mis viskab lugejale näkku tõde möödunu arulagedusest ja möödapääsmatutest tagajärgedest, olemata seejuures labane, lärmakas või agressiivne. “Kaelkirjaku kael” on veidralt elegantne, resigneerunult stiilne romaan, mulje, mida oma puhtuse ja täpsusega süvendavad joonised-skeemid bioloogia-keemia õpikutest. Raamatu lõpuks on selge, et miski pole üleliigne, ning loos kujutatud mõrane siseilm mahub täpselt väikese raamatu vaiksetele, graafikalikult teravatele lehekülgedele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid