Peeter Helme: Kas Caesar säutsuks?
Toomas Hendrik Ilves on teinud Twitterist vaat et põhilise välismaailmaga suhtlemise kanali.
Ta ei ole selles üksi – Putin, Medvedev, Obama ja tegelikult suur osa läänemaailma riigijuhte ja poliitikuid kasutavad Twitterit, et oma rahvale ja teistelegi miskit hõigata. Ja selles ei ole midagi imelikku, sest poliitik peabki olema seal, kus on tema valija.
Ometi torkab silma, et eriti aktiivsed säutsujad kipuvad olema just need poliitikud, kes muidu suurte kõnemeestena ei hiilga.
Tõsi, Putini lühike kõne pärast valimisvõitu tänavu märtsi alguses, mille ta pidas Kremli müüri äärde püstitatud vabaõhulavalt, oli muljetavaldav. See oli tõeliselt hea. Aga see ei olnud riigimehe kõne. Need olid äsja lahingu võitnud sõjapealiku ergutussõnad oma võitlejatele, mis ei anna just tõestust Putini oraatorivõimetest.
Eriline kõnemees ei ole ka meie THI. Küll aga on temagi võimeline paari minutiga ütlema mõned põrutavad laused, mida meedia ihara innuga tsiteerib ja kommenteerib, kuid jällegi ei anna need tõestust Vabariigi Presidendi oraatorivõimetest.
Edgar Savisaar seevastu on suur kõnemees ja Twitterist me teda ei leia. Tõsi, kõva oraator on ka Barack Obama, ent Ameerika poliitilise kultuuri tingimustes oleks välistatud see, et president – kes pealegi vaevalt ise oma säutsudega tegeleb – ei oleks esindatud igas võimalikus meediumis. Sama kehtib ka Angela Merkeli kohta, kes oma parematel hetkedel peab täitsa korralikke kõnesid, kuid selge on see, et tema Twitteri-kontoga tegelevad poliitbürokraadid.
Südamega asja juures olevad, kirglikud säutsumeistrid kipuvadki olema need riigimehed, kes muidu oma jutuga ei hiilga, kes vajavad ettevalmistatud tekste, kes võib-olla ka lihtsalt ei julge esineda ja kardavad masse. Twitter on ideaalne vahend nende jaoks – kabinetivaikusest saab maailma läkitada sõnumeid, mis mõjuvalt suuremalt kui elu ise.
Üks oma aja suuremaid kõnemehi, Gaius Julius Caesar, ei oleks kindlasti nii teinud. Või uuemast ajast: kas me kujutame ette Martin Luther Kingi Lincolni mälestusmärgi ees seismise asemel toksimas arvutisse: “Mul on üks unistus”?
Ei kujuta. Poliitikud, kes peavad Twitteri pisikest formaati oma põhirelvaks, näitavad sellega ainult, milline on nende tõeline kaliiber.
