Kuid teie president ei ole seda. Mul võis küll võtta veidi aega, et välja tulla radikaalse seisukohaga võimuerakonna suhtes, kellega mind viimaste presidendivalimiste ajast seob teatav tänulikkus. Jaa, Reformierakond toetas mind esimesena. Pealegi survestasid abid tegema avaldust neljandat nädalat kestva arstide streigi suhtes. Ent mingit “valitsejate vaikimist” ei tule. Peale ajakirjanduse on Eesti demokraatias veel osalisi, kelle suu pole suletud.

Pange tähele, õigusorganites on keegi alati ausaks jäänud. Juba vanasti, kui esimesed miljonid riigi käest kadusid. Me kõik oleme lugenud Siim Kallase nn 10 miljoni dollari kohtuotsust. Kohtunik Merle Parts näitab otsuses selgelt, et kaks miljonit kümnest liikus hoopis omasoodu. Ja Eesti Vabariigi rublade omastajate üle peeti Tiit Pruuli ja Marek Strandbergi rõõmuks kohut “valuutatehingute tingimuste rikkumise”, mitte võõra vara omastamise paragrahvi põhjal. Seda raha raisanud Strandberg usurpeeris hiljem Eesti viimase idealistliku erakonna, Rohelised, keskendus seejärel Kliimaagentuuri rahale ning kaotas kõik positsioonid. Kas ausal vaatlejal ei teki kurgus klompi, kui suure osa oma elust Eesti Vabariigi palgal töötanud Siim Kallas ja Vahur Kraft lihtsalt ja ülbelt ei vasta küsimusele aukude kohta VEB fondis? Kas ka noored poliitikud on otsustanud lihtsalt vaikida, kuni ajakirjandus seadusandja ja kohtuvõimu rolli täitmisest väsib, ja siis vassides edasi minna? Ja Reformi liikmed, kui te, nagu mõistlikele inimestele tundub, käisite nüüd prokuratuuris valet vandumas, – nüüd olete teiegi šantažeeritavad! Vanade küünikute poolt, kes teile sularaha andsid. Riigikogu liikmed – ja šantažeeritavad? Äritegelinskite ja parteikontorite poolt? Ei! Mitte minu ametiajal Kadriorus!

Ma õppisin New Yorgis psühholoogiat. Teil on tekkinud klanniefekt. Vaadake iPhone’ist oma viimase aja kõnelogi. Te räägite inimestega, kes jagavad teie sularahasaladusi ja vaikimist. Tekib tunne, et iga eestlane varastaks ja salgaks võimu nimel. Ent see ei ole nii. Enamik kodanikke ei osta endale ametikohta, vaid konkureerib raskel tööturul või loob isikliku firma. Teie president pole kunagi osalenud ärikeskkonnast raha väljapressimisel ega ole sunnitud hoidma saladusi partei räpasel rahastamisel. See teeb vabaks. Aga mis “vaba demokraatliku riigi” ülesehitamisest rääkisid justiitsminister Michal ja rahvasaadik Lillo oma avalduses?

Vabariigi presidendi plaan on olukorda põhimõtteliselt muuta. Kuni Riigikogu laialisaatmise ja erakorraliste valimisteni. Toetus on olemas. Teile on võib-olla tundunud, et mul pole Kadriorus nõunikke ja erakondades sõpru. Terve eelmine nädal kulus mul tõsisteks ja – rõhutan – siirasteks vestlusteks Rosimannuse, Ergma, Seppiku ning Raivo Aegi ja Norman Aasaga. Lugesin tähelepanelikult ka Eesti Päevalehe vahel avaldatud “Silvergate’i ülekuulamiste protokolle”.

Kui Reformierakond omal ajal Res Publica võimult minema lõi ja Keskerakonna asemele võttis (on ikka eeslid, tõesõna!), heitsid nad Ken-Marti Vaherile ette mõõdikute kehtestamist. See tähendab, prokuratuuri ja uurijate suunamist sinna, kus poliitikud oma võimu rahaks vahetavad. Ma ei tea, kas Elmar Seppa, Ivo Parbust või Priit Toobalit nimetada poliitikuks, ent siseministril oli ju õigus! Uurimisressurss eraldati, tõendid leiti. Kas panite tähele Ain Seppiku sõnu Edgar Savisaarele erakonnast lahkumisel: “Nüüd, Edgar, kus sul on juba minu teada küllalt raha kogunenud...”

Miks oli Reformil tarvis metsikult võidelda mõõdikute vastu? Sest neil endil pole värskemat ettekujutust demokraatiast Eesti Vabariigis. Nad arvavad, et Eesti poliitikas tuleb igavesti mobiiltelefoniaku ära võtta (nagu Jakunin ja Savisaar tegid), ja kaamera ees vilavate silmadega valetada. Jah, Reformierakond naudib küsitluste kohaselt valija toetust. Aga! Rahvas ei tea teie erakonna igapäevase korruptsiooni mehhanismi, mille mina endale nüüd selgeks teinud olen. Kas pole see mu kohus?

Ma ei nõua, et keegi vangi pandaks. Soovin näha ülestunnistust ja otsustavat võõrutuskuuri. Jätke riigiettevõtete lüpsmine, koristage ära oma “erikullerid” riigifirmade nõukogudest ja asendage ausate spetsialistidega, nagu Parts asendas maanteeameti dändi ausa pankuri Erki Raasukesega!

Te ometi ei arvanud, et presidendi institutsioon saab olla vait? Lennart Meri ei oleks vaikinud. Ütlen Meri sõnadega: me ei lase Vabariigist teha oblastit, ei lase teha Calabriat või Venemaa-taolist oligarhiariiki. Mitte meie, mitte täna, mitte meie kätte usaldatud Vabariigis!

*Presidendi kirja kirjutas Eesti Ekspressi sisepoliitikatoimkond