Euroopa elukorraldusnormid on täitsa ime! Muude hüvede hulgas on nad kinkinud meile kaldteed ehk spetsiaalsed rööpad, mis peaksid aitama lapsevankrite ja ratastoolidega liiklejatel tõuse ja langusi ületada. Norm kui niisugune meile küll kingiti, kuid nende kaldteede paigaldamine jäi kohalike optimeerijate hooleks. Nii tulebki välja, et kaldteed on, kuid paljudes kohtades on nende kasutamine võimalik üksnes kärus olija elu hinnaga. Tallinna kesklinn on selliseid imikute ameerika mägesid täis. Näiteks Kadriorus on olemas nii pöörase kaldega estakaad, et selle läbija peaks olema osalenud Simpel Sessionil. Kuid kui lapsevankril on emme kujul olemas elav pidur, siis invaliidi jaoks on sõiduteed mööda kulgemine ilmselt vähem riskantne kui kasutada seda estakaadi.

Peale selle on meie maal tekkinud eraldi poolinimeste-pooljumaluste kast. Need on inimesed, kes kirjutavad valesti parkimise eest välja trahve (mida nimetatakse nüüd eufemistlikult viivistasuks). Moirade tegutsemiskohtades on kõik korraldatud nende töö hüvanguks. Isegi parkimist tähistavad märgid võivad seista lihtsalt keset kõnniteed. Jalakäija läheb neist mööda, kärutaja jaoks aga tähendab see jälle – tere tulemast sõiduteele!

Liikluse optimeerimise peamine saladus on remondi järjepidevus. Möödunud suvel parandati pealinnas massiliselt tänavaid. Üht neist remonditi otse meie nina all, ja me jõudsime saladusele jälile: selleks, et tänav saaks hea, tuleb see üles kaevata, siis seal midagi sonkida, siis kinni ajada ning pärast jälle üles kaevata. Ja niimoodi kuus korda suve jooksul. Magic! Võimalik, et raha ja aja kokkuhoiu mõttes oleks ökonoomsem kaevata lahti üks kord, kuid optimeerijad teavad paremini, sest neil on oranžid vestid. Lastel on ka põnevam – suvi läbi nagu liivakastis!

Hiljuti selgus, et ma olen emapuhkuse ajal minetanud oskuse trammiga sõita. Ausalt öeldes ei armasta ma ühiskondlikku transporti üldse. Sellepärast, et kõik, mis kannab märget “ühiskondlik”, kannab endaga reeglina kaasas ka püsivalt ebameeldivat lõhna. Kuid selle transpordi eest on viimasel ajal niisuguseid lahinguid löödud, et hüppasin ka trammi. Ja soovisin sõita kõiki eeskirju järgides. Ainult et milliseid, kui iga toru küljes rippus erinev piletite märgistamise süsteem? Esimese küljes nõukogude ajast tuttav hall raudklots, mis töötab auguraua põhimõttel. Teise küljes süsteem, mis saadab välja kollakasrohelisi kiiri. Kolmanda toru küljes oranž pannkoogikujuline asjandus kategooriast “vägagi smart”. Neljanda küljes aga ei olnud midagi peale mustuse. No muidugi! Referendum korraldati ju tasuta transpordi kohta – äkki ma olengi jõudnud juba helgesse kommunismi? Paraku kupatas juhikabiini uksele selgelt kirjutatud “leidke täpne raha” mind tagasi ühiskondlikku...

Leida tuli 1.60 eurot. Seisan, loen raha, värisen. Sest kui kargavad sisse need “trahvivad pooljumalused”, ei usu nad mingil juhul, et ma ei ole selle smart’iga lihtsalt toime tulnud. Puistan peotäie münte juhiukse sees olevasse kolusse ja tardun ootele. Uks avaneb kriuksatusega ning tädike teatab: “Сюстем эй теета.” Tunnen pealael kihelust – ilmselt jänesekõrvad kasvavad.

Kokkuvõttes meenutab perenaise liiklus takistusribade ületamist. Sest hoolimata kõigist normidest on terve rida kohti, kuhu lapsevankriga naine ja piiratud liikumisvõimalustega inimene ei pääse. Noh, kas või näiteks Vabadussamba juurde.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.