Asutajaliikme avalik lahkumiskiri Reformierakonnast

Otsus erakonnast lahkuda sündis juba 16. septembril. Kavatsesin seda teha partei 18. sünnipäeval 13. novembril, jättes hüvasti heade soovitustega “iseseisvaks” eluteeks. Mind kurvastas Silver Meikari väljaviskamine erakonnast. Ma ei uskunud, et seda tõesti tehakse. Teades olukorda erakonna sees ja arvestades viimseni pingul ühiskonda, ei saa ma enam oodata.

Kirjutan neid ridu väga raske südamega. Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) ja Reformierakonna (RE) asutajaliikmena olen vaatamata kogetud pettumustele erakonna sisedemokraatias või mõne poliitotsuse küsitavusele ikka hääletanud liberaalse ilmavaate esindajat (ELDP/RE). Ma ei ole jooksnud mõne uue erakonna juurde ja siis lontis kõrvadega naasnud “toitva” partei rüppe. Kui ma lahkun, siis jäädavalt.

Marju Lauristin tunnistas ausalt: ”Laari valitsus oli julgete diletantide valitsus”. Seda kogemusteta asjaarmastajalikkust hakati meedias kiitma, vahel isegi ülistama. Samas suleti sageli silmad puuduste või vajakajäämiste ees. Erakonna käitumine tänavu näitab, et Laari valitsuste ideed on lubjastunud Reformierakonna dogmadeks: IMF, 0%line kasumimaks, ACTA, EFSF, ESM jt millede üle ei arutleta, ja reaks tabudeks (rublamüük, Eesti Panga “investeering”, VEB fond) mida tuleb maha vaikida. Reformierakonda ei saa muuta enne, kui dogmade üle avatult, arukalt ning ilma sildistamata arutletakse ja tabudele lõpp tehakse.

Nüüd lühidalt kahest esimesest tabust, millede sarnasuse analüüs põhjustas mu esimese pettumuse parteis. Rublamüügil ja 10 miljoni dollari tehingul on palju ühist. Rublamüügist laekus Maag Oy Eesti kontodele Hansapangas ja Ühispangas 9,7 miljonit dollarit, kuid riigile kanti sellest üle 1,9 miljonit. Ümardatult 10 miljonit ja kaks laekus riigile, täpselt nagu Eesti Panga või selle tütarpanga PEP-i „investeeringus”. Mõlema jaoks vajati Eesti Panga presidendi nõus­olekut. Rublamüügi initsiaator Tiit Pruuli soovis Siimu tuua Laari asemele peaministriks. Seose märkamisel tõmbusin aastateks (1998-2003) eemale. Mõlemad kohtuasjad vaibusid. Kallase mõistis õigeks Juhan Partsi laste ema Merle ja Juhan tegi ka Siimust Euroopa Komisjoni liikme.

Kas Ansip on peaminister Partsi valitsuses? Interneti Sihtasutus & Kauts, Estonian Air & Taskila, Maanteeamet & Tsäkko, EAS-i toetused pankrotis Ilmarisele ja rikkumised toetuste väljastamisel, Tallinna Sadama ja Eesti Energia küsitavad investeeringud. Selles seljakuti ringkaitses meenub, et ETV poolt saadeti Helsingi eurovisioonile Eestit esindama Gerli Padar, lauluga mille pealkiri oli: „Partners in crime”

2004. aastal aktiveerusin hirmust, et Reformierakond ja Res Publika taheti liita erakonnaliikmeid kaasamata. Olen alati püüdnud heas usus parteid seestpoolt paremaks muuta. Saatsin erakonna debatilisti provokatiivse, arutlema kutsuva mõtteavalduse, kus kirjutasin muuhulgas:

Riigi majandamiseks kogutud makse peab kasutama säästvalt. Mis mõte on tõsta nipitades varjatult makse, kui samas maksame suhkru- ja küüslaugutrahvi, laseme vilja ära varastada, teeme mõttetult kalleid, suunatud riigihankekonkursse niiditõmbajate(firmade)le või rumalusi nagu jäätmekäitlustehas.
Tuleb mõelda kuidas võidelda vohava bürokraatia ja korruptiivsusega, maksma panna riigi haldussuutlikus! Riik on range ainult oma lihtkodaniku suhtes.
Avalikkusel on tõsine põhjus arvata, et erakonnad on suurärimeeste huve täitvad marionetid, tehes majanduslikult mittemõistlikke otsuseid, lastes nii meid kõiki paljaks riisuda.

Sain palju positiivset tagasisidet lihtliikmetelt, aga juhatus oli vait kui kuldid rukkis…

Juhte avatult sel teemal kaasa rääkima mul ei õnnestunud saada. Erakondi juba rahastati riigi poolt. Erakonna sees nuriseti rikkurite partei imago üle, toetus oli ca 17%. Küsisin endalt: „Miks võtta varjatult annetusi ja see raha „põletada” reklaamiga valijate lollitamisele? Erakonnal on lihtsam 25%-35% valijate võitmiseks reaalsete tegudega tõestada, et esindatakse valijate, mitte rahastajate huvisid.” Siis väheneks vajadus varjatud rahastamise järele ja erakond on oma otsustes vabam kogu ühiskonna huvides tegutsema. Eriti ülekohtune oli asjaolu, et riik tegi „musta” raha vahendajale „annetuse” deklareerimisel selle pealt ka tulumaksu tagastuse! Varjatud rahastamise vahendajate mõjuvõim erakonna sees nn rahvapartei ideega oleks vähenenud. Seda ma taotlesin, kuid argumendina seda targu ei maininud.

Tegin ühtlasi ettepaneku tõsta alampalk kuue aastaga 40%ni keskmisest. Kui meie tulises debatis Jürgen Ligil argumendid lõppesid, sildistas ta mind “uueks Edgar Savisaareks”. Kas selline ongi erakonna väitluskultuur?

Olen korduvalt kuulnud teiste erakondade liikmetelt, et „Joala klubi” liikmeskonna noortega oli ülikooli ajal võimatu arutleda. Üsna ruttu hakati sildistama: “stalinist”, “kommunist” jne. Paneb virilalt naeratama, kuna tunda on Jürgen Ligi kooli mõju.

2007. aasta Riigikogu valimiste eel võttis erakond kasutusele “rahvapartei” imago.

Rõõmust, et mu kahe aasta tagune suunamuutus võetakse eesmärgiks, koostasin  prognoosi Riigikogu valimisteks. Esimesel valimiste üritusel erakonna kontoris teatas Keit Pentus: „Meie eesmärk on võita. Ülesanne on raske: viimati saime 83 tuhat nüüd peame koguma 125 tuhat häält” Nelja silma all ütlesin Keidule, et mu arvutused näitavad, et Keskerakond kogub 145 tuhat häält. Keit kohkus ära. Lisasin: „Res Publikas pettunud valijate poolehoidu võites võime ka 150 tuhat häält saada!”

Järgnenud valimiskampaania populismi võidujooks Keskerakonnaga võttis sõnatuks.

Otsene vastandumine Ansip vs Savisaar ja lubadus pronkssõdur teisaldada tõi isegi neilt hääli. Lõpuks saadi üle 153 tuhande Keskerakonna 143,5 tuhande vastu. Ülemeelikult prassival valimispeol olin ainus murelik. Mu kuus kuud tagasi loodetud „suunamuutus” oli kahjuks ainult väline, mitte sisuline. Valimiste loosungid „Norra pensionist” jms jama oli ju petmine.

Kahjuks poliitikat tehti ikka edasi lobbistide huvides. Kurikuulus kaitsealuste maade vahetamine, mis Rahvaliidule saatuslikuks sai, oli viitsütikuga pomm, mis vinnastati Reformierakonna poolt. Aastaid räägitakse „Tamme Auto” seadusest. Ansipi arvates häbiväärseim seadus ajaloos. Aga mitte keegi ei taha või ei suuda seda „seadust” tühistada?

Näiteid leiab küllaga. Alles äsja pidi Vabariigi President Riigikogus nentima: „Ma tahaksin samuti, et edaspidi ei võetaks siin saalis vastu enam ühtki seadust, mille põhieesmärk on mõne konkreetse äri edendamine. Sellisel asjal on lihtne nimi — korruptsioon.”

Kunagise teatritegemise tõttu märkasin juba Ansipi esimesel peaministriks oleku aastal, et ta on hea lavastaja. 22 530 häält süstis talle liigse annuse võimunarkootikumi ja lavastajat enam ei vajatud.  Seni ämma sõna kuulanud, püksiviike triikiv mees asendus kõiketeadva „hiidansipiga”. Ka kurikuulus Riigikogu infotund oli Langi info alusel lennult improviseeritud etüüd. Leian, et teatraalsus või sisutühi pateetika ei tohi võtta võimust vastutustundliku poliitika üle.

Minu kreedo on olnud lihtne: “Armasta poliitikat enese sees, mitte ennast poliitikas”. Just nii ütlesin Rahvusraamatukogus 2007. aastal peetud partei Tallinna piirkonna üldkogu ees, kuhu oli kogunenud vaid 95 liiget 1750-st. Tuleb teha õigeid valikuid, mitte iga hinna eest edevalt oma tühja kesta esitleda.

Adusin raskeid aegu. Maailm oli kinnisvarakriiside haardes: 2004. aastal USA, 2006. aastal Hispaania.  Eestit tabas see 2007. aasta neljandas kvartalis. Mäletate ootamatut miinust maksulaekumises 2007. aasta lõpul? Ansip: „Eelarve defitsiit oli kõigest 0,3%, see on ühe päeva maksud!“ 

Globaalse kriisi eel, 2008. aasta jaanuarist saadik hoiatasin Ligit korduvalt, et kohalik kriis on juba kohal! Jürgen surus läbi „dividendide avansilise maksustamise” seaduse. Õnneks globaalse finantskriisi järgses majanduse kollapsis jäeti see jõustamata. Ansip rääkis veel nädal enne 2008. aasta jõule teise kvartali ekspordikasvust!

Ma ei jälginud solvunult eemalt, kuidas „kurdid” oma tarkuses jaanuari lõpul selguvate maksulaekumiste avalikustamisel šokis nuputama hakkavad, kuidas finantsaugust välja ronida. Juba kaks nädalat varem andsin nõu, saates e-kirja Ligile ja Ansipile, keyneslikult EL-i toetustele mängides majandust turgutada. Ometi käivitati tänavu Krugmani vastane sõda — Eesti “kasinus” on olnud ainuõige poliitika!? Ehkki ebatäpsete riigieelarvete koostamises süüdi olnud tippametnike palku ei kärbitud 15% nagu enne meid eurotsooniga liitunud Slovakkias. Viimases hädas soovitasin ka käibemaksu tõsta 19%-le. Vastati: “Makse me ei tõsta!” Ometigi viis kuud hiljem tõsteti käibemaks hoopis 20%-le.

Kui külastasin ükskord Viimsis elavat sõpra, rääkis ta Reformierakonna juhtimisel tehtavatest sahkerdustest valla maaga. Mul oli väga piinlik. Koju jõudes küsisin siselistis: “Kaua me seda Viimsi jama tolereerime?”

Aasta hiljem kurtis Atonen, et püüdis asju muuta. Viimsi patused olid nii ülbed, et Viimsi valla Reformierakonna rakuke on neil tuttavaid-sugulasi täis ja nad valitakse ikka rakukese juhtideks tagasi. Kas see Viimsi vähkkasvaja on kogu erakonna vallutanud?

Silveri erakonnast väljaheitmise järgne Andruse sõnavõtt näitas, et ta on jätkuvalt infost ära lõigatud. Ka Rein Lang tunnistas: “Meie suurim probleem on see, et me ei tea, mis suundumused ühiskonnas on. Me oletame, kuulame tänaval juttu…“  Kallis Reformierakonna juhatus, lugege ja kuulake palun oma liikmete appikarjeid tervele mõistusele! (Ka kunagine ELDP asutaja Ahto Lobjakas Postimehes)

Terve tänavuse aasta on erakond kõigi vahenditega pidanud sõda kogu ühiskonna vastu: töötukassa konsolideerimine eelarvega, püüd ACTA ratifitseerida, ACTA-vastaste naeruvääristamine, peaministri eneseõigustus mitte vabandus, õpetajate streik, erakondade rahastamine, Silveri häbistamine, Krugmani naeruvääristamine meedias, erakonna varjatud rahastamise eitamine, ESM-i läbisurumine ja Ligi ütlused, arstide solvamine, õdede ja hooldajate streigi mahasurumise katsed jpm. Seda lõputuna näivat sõda ei saa võita, pangu Seli panti kasvõi kõik oma plaskud ja taskud. See on jultunult küüniline ja häbiväärne. Terve mõistus on vist erakonnast sootuks lahkunud.

Palun olge lõpuks riigimehelikud ja vabandage kõigi ees, keda te tänavu ja mullu olete solvanud. Palun peatage Justiitsministeeriumi (Michali?) poolt ette valmistatud muudatused karistusseadustikus! Lahendus ei ole kaitseväe kasutamine oma rahva vastu! (vt riigihange kaitseväele massirahutuste kontrolliks)

Jätkake seadusandluse muutmist poliitkartelli sisuliseks lõhkumiseks, ei vähem ega rohkem. Liberaaldemokraatliku erakonna esmane eesmärk olgu ausa konkurentsi kaitse ja seda kõikides valdkondades, ka erakonna sees.