Kui kaugele te olete jõudnud eetikakoodeksiga?

Iseenesest on koodeksi esimene versioon valmis, nüüd on arutelud… Aga ilmselt tuleb teha teine versioon.

Miks?

Koodeksile pole sellisel kujul toetust. Vanemad kolleegid näevad igasuguseid ohte.

Milliseid?

Et eetikakoodeksist võib saada mõõdupuu, millega saadikuid hindama hakatakse, ja ajakirjandus võib seda kasutada malakana, mis kokkuvõttes parlamendi mainet hoopis alla toob. Kui parlamendisaadikud peavad pidevalt tegelema enda õigustamisega, siis muuks tööks aega ei jäägi.

Te olete oma erakonnas justkui opositsioonis…

Ma olengi eetikakoodeksi asjus opositsioonis, olgem ausad. Aga koodeksit on vaja just uutele liikmetele, nagu ma ise. Paljud inimesed, olles valitud parlamenti, pääsevad esimest korda võimu juurde. Seega tuleb leida nippe, kuidas see ellu viia. Ma soovin, et valitseks mingisugune selgus ja et uutel tulijatel oleks edaspidi lihtsam hoiduda rumalatest eksimustest.

Teil oleks ideaalne võimalus kriisis erakonnast puhta jalaga välja astuda?

Jah, aga ma tahaks, et kriis saaks mingisuguse lahenduse. Kahjuks olen ma erakonnasisestes aruteludes suhteliselt üksi… Need, kes minu seisukohti toetavad, ei julge seda avalikult öelda. Ükski eetikakoodeks ei hakka tööle, kui organisatsioon ei tunneta sisemist vajadust selle järele. Seega, kui jään vähemusse, siis on see demokraatlik protsess, millega tuleb leppida.

Aga poolikult pole ju koodeksit mõtet teha?

Just, pole mõtet teha mingeid tühje deklaratsioone. Hea oleks, kui me arutaksime läbi ja lepiksime kokku, et parlamendis on ühes või teises olukorras selline käitumisideaal. Eetikakoodeks iseenesest ei muuda kõike päevapealt, aga ideaalis võiks siiski kokku leppida.

Küsin teilt nüüd kui juristilt: mis teie erakonnas toimub?

See, et prokurör otsustas menetluse lõpetada, nähes, et materjal süüdistuseks pole piisav, on õigusriigile kohane. Aga et ta ikkagi süüdistuskokkuvõtte avaldas, ei ole korrektne. Kohtus saad ju end kaitsta, kuid kaitseõigus on neilt inimestelt praegu ära võetud. Kui ma loen protokolle, tahaks kuulda neid kaitsja argumente… Lugedes ei jäänud muljet, et oleks räägitud tõtt.

Rein Raud ütles päris otse, et meid valitsevad moraalsed värdjad.

Inimesed, kes on teinud vea, peavad võtma vastutuse. Ma ootangi tegelikult vastuseid, mis edasi saab. Juriidiliselt on sellel asjal kriips all, aga puudub poliitiline, eetiline lahendus.

Kas protokollide avalikustamine on erakonnale suurem karistus kui see, mis kohtult võinuks tulla?

See on, jah, absurd, et ei saa end kaitsta. Kui kuulsin, et kriminaalasi lõpetati, oli mul hea meel, aga kui ma neid protokolle lugesin, siis enam ei olnud. Need olid naeruväärsed seletused.

Kas reformierakonnal olnuks võimalus kriisi ennetada?

Oleks tulnud selgitada, et – kui kõik on toimunud – igal pool on sellised asju olnud (loe: sularahaannetusi), et ajad on olnud sellised ja nii tehti igal pool. Kui oled valesti käitunud, siis kahetsemine ja vabandamine ei ole kohatud. Minu arvates ainult tugevad julgevad vabandust paluda.

Kuidas seestpoolt paistab?

Erakond paistab väga ühtsena.

Kas Meikari väljaviskamine oli liiga äge reageerimine?

Ma ei ole juhatuses, ma pole poliittehnoloog, ma ei tunne Meikarit. Mul pole olnud temaga negatiivset kogemust, ta on jätnud normaalse inimese mulje. Aga kui piirkond esitas avalduse ta välja arvata, siis juhatusel peaksid olema head põhjendused seda mitte teha.

Kas te ei taha järgmistel valimistel Tarandit teha, lahkuda erakonnast ja minna valimistele üksikkandidaadina?

See oleks kõige lihtsam, aga üksi ei tee ju midagi. Kuidas ma saan lahendada küsimusi, kus ma näen probleemi? Selleks peab leidma mõttekaaslasi. Ma pole kunagi varem oma töös tunnetanud, et sugu on tähtis, kuid riigikogus ma näen, et see loeb. Naisi on seal ilmselgelt liiga vähe, et nende hääl oleks piisavalt esindatud.

Naistele muret tegevad teemad panevad mehi sageli lihtsalt kulme kergitama. Mis palgalõhe? Pole midagi, pole probleemi! Pärast valimisi kirjutasin artikli, miks naisi on poliitikas vähe, aga tänaseks on mu vaated muutunud. Nüüd, kui ma seal sees olen, näen: midagi tuleb teha, et naisi rohkem poliitikasse saada. Mis meie ühiskonnas on praegu probleem?

Näiteks see, et naised ei sünnita. See on ju puhtalt naiste teema! Mehed ei saa kunagi sisuliselt teada, mis ikkagi naisi takistab. Nõukogude ajal ja nüüd on täiesti erinevad mured. Praegu ei julge karjääri tegevad naised lapsi saada, sest kapitalistlikus maailmas jäävad nad rongi pealt maha.

Sa oled siis justkui turumajanduse armee desertöör. Ja kui seda teemat tõstatada, jääb hääl meeste seltskonnas nõrgaks. Ometi on meil palju kõrgharitud naisi, nende muredega tuleb rohkem tegeleda – sest kui naised ei sünnita, siis lapsi lihtsalt ei sünni.

Kirjutan kahe käega alla seisukohale, et kui poliitikas pole naisi, ei lähe pehmed teemad peale. Vanemahüvitis on väga hea, aga ka edasi tuleb mõelda. Kuni suhtumiseni välja, et lapsed ja emad on oodatud.

Te oleksite ise tahtnud lapsega kodus olla?

Nii ja naa. Kui ma saan olla ka ühiskonnale kasulik, tunnen, et olen ka parem ema.

Te ei mõtle, et tahaksite veel lapsi?

Ikka mõtlen. Aga jumal naerab, kui inimene teeb plaane. Ma ei kujuta ette, et olen neljaks aastaks riigikokku valitud ja sellest kolm aastat lapsepuhkusel.