Tenerife saare lõunatipus, ühe väikelinna päiksest kõrbenud parkimisplatsil, seisab juba mõnda aega suur tünn. “El Baril Grande” on kirjutatud selle linnapoolsemale küljele, teist poolt kaunistab lisaks Kanaaride valge-sini-oranžile trikoloorile aga ka Eesti lipp.

Lähemalt vaadates näib, justkui elaks tünnis keegi – paar kasti on sätitud nii, et tulija saaks ava kaudu tünni sisse pugeda, nende alla on aga varjatud plätud, hari tolmu pühkimiseks ja mõned pooltäis plastmasskanistrid kollaka joogiveega.

Kuid koputuste peale – “Härra Jaak!”, “Härra Mosin!” hõigun ma – ei kosta ei kippu ega kõppu.

Järgmisel päeval ootab jäägrikompanii kunagine ülem major Jaak Mosin mind bussipeatuses. Ta kannab peas troopikakaabut, jalas aga skautmasterlikult lühikesi pükse, mis vöö abil kõrgele üles on sikutatud. Valge habe lehvib sõjakalt meretuules. Kolme aasta eest Kanaaridele minnes, ütleb Mosin, oli ta omadega läbi – suhkruhaige ja kõrgvererõhutõbine 135kilone mees, kes sadat meetritki jala käia ei suutnud. Tänaseks on “rasvad päikeses ära sulanud”, kehakaal 45 kilo väiksem, samm kiire ja liigutused hoogsad. Kui Mosin kõnet pidama hakkab, on tema žestides kuraasi nagu riigipööret plaanival kindralil.

Peagi selgub, et see tähelepanek polegi tõest väga kaugel.

Miks Mosin eestist ära läks

“Sest villand sai, hullemini villand kui kunagi elus on saanud! Ma, kurat, ei kavatsenud elada kauem külmas ja pori sees kusagil ahju taga!

Tenerifele olen ma alati tulla tahtnud; Thor Heyerdahl ütles, et tervislikumat kliimat ei ole kusagil maailmas. Aga ma ei osanud siinset keelt ja, mis kõige hullem, mul ei olnud raha – idioot saab ka hakkama, kui tal pappi on.

Istusime Kommeri juures ja pidasime plaani. “Istu keset küla maha; ega nad sul seal nälga surra ikka lase,” arvas Kommer. Ja no nii ma siis saabusingi 2009. aastal Tenerife lennujaama ühe suuna piletiga.

Ma olen sõdinud ohvitserina nii mõneski maailma kriisipiirkonnas. Minu võimed hakkavad end ilmutama just siis, kui on pealtnäha täiesti võimatu olukord!”

Kuidas Mosin end kanaaridel sisse seadis

“Kõigepealt hankisin ma endale meresüsta, sain selle Peterburist. Võtsin osadeks ja saatsin posti teel siia. Plaan oli sõita sadamast sadamasse. Põrutasin siis süstaga kohe – pauh! – Atlandile. Uhke tunne oli küll. Aga kolmandal korral sai Atland mu kätte. Kui see hääletu laine tuli selja tagant, siis lendasin mina ühele poole ja süst teisele poole ja pool randa jooksis mulle appi. Siis ma mõtlesin, et kurat, ega ma pole tulnud siia end uputama.

Pool aastat elasin ma siin koopas, päris tõsiselt koopas! (Mosin naerab kähedalt ja rõkkavalt ühtaegu; see kõlab nii, nagu lendaks parv hakke üle raagus kirikuaia). Aga sel koopal oli üks viga – vesi tuli sisse. Siis ma ehitasingi endale tünni. Sest kus on kõige parem mõelda? Tünnis! See ongi filosoofia!”

Mida Mosin kostab, kui uurida, kas parkimisplatsile seatud tünnis niisama lihtsalt elada võibki

“(Põlastavalt) Tüüpiline Ida-Euroopa kodaniku suhtumine! Seda on mu käest küsitud küll ja küll, et kas sa ikka võid siin olla. Aga kuda ma siis ei või? Kurat, meil on ju vaba ühiskond. Kuda see vaba ühiskond siis välja nägema peab? Nagu Eestis või? Eesti on... ma ei taha öelda, mis ta on!

Kurat, siin üks ülikooliprofessor – mu hea sõber – annab mulle vahel raha, küsib, et kas sa leiba ikka saad osta millegi eest! Aga ega ta tegelikult ei usu, et mu pension on 230 eurot, siin oleks see mõeldamatu. Siin ei saa juhid sellist pulli teha, sest siis rahvas viskaks nad järgmine päev läbi akna välja. Aga Eestis läheb iga nummer läbi; mitte midagi ei juhtu. Isegi Parts on vist minister edasi!

(Uskumatu kibedusega) Nad nimetavad seal “eliidiks” ennast! Neil kuradeil on meelest läinud, et alles hiljuti olid nad komsomolid, parteilased, kolhoosnikud ja kurat teab kes veel!

Kui 1992. aastal tuli võimule see nõndanimetatud Moosihabeme valitsus, siis mitte midagi ei muutunud. Platsi ei löödud puhtaks, kõik riiklikud struktuurid jäid alles samamoodi, nagu nad olid ENSV ajal. Ja tead, miks? Need jobud poleks muidu hakkama saanud! Nad poleks ju saanud hakata valitsema, kui nad oleks struktuurid ära lõhkunud! Kurat võtaks – enne oli nõukogude miilits, hästi ustav töörahva valitsusele, ja nüüd on äkki demokraatlik Eesti politsei; see ajab ahvi ka naerma.

Kõik Tenerife ahvid olidki naernud puu otsas, alla olid kukkunud persetpidi!”

Loe edasi, mida Jaak Mosin arvab Eesti tänastest juhtidest ning kuidas
kirjeldab aegu, mil kurjategijaid Eestis ilma kohtuta sõelapõhjaks
lasti.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega