Marika Villa: Kas päästepaat Saksamaa ei saa kunagi täis?
Külalisi saabus kaugelt – Baierimaalt Würzburgist alanud 600kilomeetrine jalgsimarss, mis oli kestnud kaks kuud, jõudis õigel ajal Brandenburgi väravate ette, et oma nõudmised saksa asüülipoliitika osas kuuldavale tuua. Sestpääle, kui serblased ja makedoonlased viisavabalt saavad Saksamaale reisida, on asüülitaotluste arv nende rahvuste esindajatel kasvanud kuni 15 korda. Serbia passi omanikud moodustavad asüüliotsijaist juba viiendiku ning, koos makedoonlastega, ei ole nad põgenikud, kuid oskavad seda staatust hinnata ja on ihaldatu nimel nõus paljutki ette võtma. Koos süürlaste ja afganistanlastega avaldasid Balkani mustlased rahulolematust olmetingimustega laagrites, kuhu neid otsuse tegemiseni on paigutatud.
Ka taotluste läbivaatamiseks kuluv pikk aeg ei olevat aktsepteeritav, kuid veel vähem negatiivne otsus ise. Selle aasta 9 kuu jooksul on migratsiooniamet läbi vaadanud 38 385 asüülitaotlust ja rahuldanud neist 1,4%.
Mis on saanud 98,6 protsendist?
Ainult naiivne arvab, et kord juba siia tulnud on jälle tagasi läinud! Õigusriigist, mis ennast ühelt poolt defineerib põgenikele avatud riigina, keda takistab lugematul hulgal võõraid vastu võtmast põhiseadus, mille järgi asüülitaotleja elu asukohamaal peab olema ohus. Ning teisalt puuduvad riigil hoovad, millega nn majandus- või olmepõgenikke tagasi saata. Seda enam, et sakslased on loonud palju ja mitmeid kaitsegruppe ja rühmitusi, mis tunnustamata asülantide eest hoolt kannavad. Ega keegi usu, et keelt ja kirja mitteoskavad mustlased ise koostasid memorandumi Brandenburgi Maapäevale? Selleks on neil üsna militantselt häälestatud toetajad, rohelise ja vasaku ja defi-neerimata maailmavaatega. Ühine on neil kõigil see, et nende arvates “keegi pole sündinud põgenikuks”, järelikult “keegi pole selles maailmas põgenik”, “kõigil (ka illegaalselt sisse roomanutel) olgu võrdsed õigused riigikodanikega”, kaasa arvatud õigus elukohavalikule, ning seda – jah, miks mitte? – Saksamaal, kus “keegi ärgu olgu sunnitud olema illegaalne”. Mäng inimõiguste klahvidel on tekitanud mitmesuguseid, mitte ainult harmoonilisi toone. Kerjamisega on üle pakutud, arvan mina, kui loen nimekirja hädavajalikest asjadest: madratsid, telgid, magamiskotid, soe söök ja talveriided, et ka Aafrikast tulnutel külm ei hakkaks, taskulambid ja mänguasjad, lapsevankrid ja -kärud, kuid ennekõike RAHA! Antagu Oranienplatzi hõivanud kuni kahesajale “põgenikule” raha! Sest neil ei ole. Otsas! Ja uskumatu küll, kuid telklaager aina kasvab ja kosub! Nüüd soovivad aktivistid juba arvutit ja faksi, ning mis nende vanade handy’degagi muud teha, kui ära kinkida, eks ole? Loomulikult tohib annetaja lepingut edasi maksta.
Netiühendus Migreurop Pariisis, kes ühendab 40 organisatsiooni Euroopast ja Aafrikast, nõuab kõigile vaba sissepääsu Euroopa Liitu.
“20 aastaga on vähemalt 16 250 migranti kaotanud elu!” lausa karjub üks plakat, millel kirjas, et surdud on uppumisse, külma ja nälja kätte, lämbumisse ja enesetappu. “Jube!” – väristab aktivistist neiu õlgu, ja lisab: “Igaühel peab olema tagatud õigus valida asukohamaad, kus elada!” Võrgustik häbimärgistab (jah, tõesti, see sõna on kasutusele võetud) Euroopa Liidu restriktiivset sisserännupoliitikat, nimetades seda “sõjaks migrantide vastu”.
