Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi. Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.” Kõlab väga tuttavalt. Õigemini läbinägelikult.

Eesti omapära on, et raha ja elu samastumine ning raha ja poliitilise võimu võrdsustumine on toimunud väga kiirelt. Seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noored. Eriti terav on kontrast taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleksid olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästsid ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi – alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesuguste hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli üsna väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu “tasustamata majapidamistööd”.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida ka konkreetselt ei räägita, kindel on, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha. Keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käsib oma lapsel töötada – tükk leiba kaasa ja karja. Kahtlemata hoolib tahumatu Andres vägagi oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki tuba ära koristada. Aga perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib raha kaudu, tunduks meile kõle.

Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd edasi teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!”). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja “demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: “Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandus tervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”

Samuti soodustab kõige ümber arvestamist rahaks tõsiasi, et raha on ainus, mida saab hõlpsalt ümber jagada. Kõiki muid eluhüvesid ja eluväärtusi on väga raske (õigluse, kaastunde vms nimel) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (s.t vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest “üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi”, aga siin tuleb teha ajakohased korrektiivid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (umbes 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks – olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus.

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulisematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles. Refereeringud oma- ja välismaa teadlaste töödest on koondatud ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp “Globaalpohmelus”) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegipoolest paljudele liiga kallis.

Mihkel Kunnus on semiootik ja kultuurieugeenik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid