Stepnova kirjeldused inimestest ja paikadest on lopsakad. On imetabane, kuidas teda lugedes tekib tõesti tunne, et viibid enne laastavat sõda ja revolutsiooni rataslaeva-kruiisil, määrid kalamarja ahjusooja kulitši vahele, või hoopis seisad vast loodud ülikoolis rektori ukse taga, nälginud, täitanud, kuid täis ideid, lükkad kõrvale kiilaspäise sekretärihärra ning lähed vastu oma tulevikule, kus põrmustuvad Maxwelli võrrandid ja klassikalise mehaanika alustõed, puhkevad õide uued teooriad elektromagnetväljast, valmivad lennukid ja raketid, mürsud ja vesinikupomm ning terendab Nobeli preemia füüsika alal.

Võluv on sujuvus, millega Stepnova tõstab fookusse kord tippteadlaste mehelik-poisiliku maailma, kord nende naiste ja tütarde kodusooja või, vastupidi, ambitsioonika, kalgi ja armastuseta elamisviisi. Mida kalgim tegelane, seda rohkem ta seesmiselt kannatab. Mida põlvkond edasi, seda hirmsamaks muutub armastuse defitsiit, mille võrsed on vastamata, võimatus kiindumuses.

Ehkki “Lazari naised” on mahult isegi väiksem kui Lev Tolstoi neljaosalise “Sõja ja rahu” üks köide, oskab Stepnova lahti rullida kolme põlvkonna saatuse. Hoolimata sellest, et õnn on tegelastel tihtilugu käeulatuses ning mõnigi pääseb ohtudest terve nahaga, on tekst ajuti rusuv. Nõukogude nomenklatuuri jõleda, ahne, sumbunud olemuse kirjeldus võtab kananaha ihule. Kui paistab, et enam jubedamaks ei saa minna, tuleb mängu ballett, kantsikuga, laste liigeseid sandistav, perversset kunsti elust ja armastusest tähtsamaks seadev nõukogude ballett. Katarsis ja kergendus tulevad pärast balletti.

Moodsas lääne kirjanduses on levinud enda pisikeste kriiside ülekandmine kogu inimkonnale, mida püütakse struktuuriga mängides põnevaks teha. Jah, üldistus on meelevaldne, kuid olles hiljuti palju läänemaist kraami lugenud, tahaksin Stepnovale detailirikka, poeetiliselt laetud ja selge jutu eest kohemaid Nobeli preemia anda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid