Halli argipäeva tõi ohtralt valgust ja soojust telekas, mida sai lõputult vahitud. Ja nii kuuluvadki minu lapsepõlveiidolite hulka näiteks Ivar Vigla, Vahur Kersna, aga ka Onu Bella, kelle helilooming juba alates esimestest kokkupuudetest on tekitanud vaimustust vanameistri omapärase huumorisoone ja eriti toonases eurodisko kontekstis täiesti jaburana tundunud hääletämbri ning laulumaneeri vastu.

Kui kaks aastat tagasi jõudis poelettidele Onu Bella esimene elulooraamat “Ma võtsin viina”, oli pettumus suur, et maestro oli oma käsitlusest kõrvale jätnud kogu 90ndate värvika meelelahutustööstuse (raamat ise oli tipp-topp, lisas mu igapäevaleksikasse kaks asendamatut sõna – “nikuikaldus” ja “vomiteerima”). Kuid nüüd, pärast vahepealset “Koduperemehe nipiraamatut” on Bella taas minevikuradadel jalutanud ja võtnud aega, et kõike meenutada.

“Dekameron” vaatab tagasi aega, mil algas Igori diskoritee; aastasse 1988, mil alustas Onu Bella & Öörahu; hullusesse nimega Mattiiseni Õpilased ning laulja skandaalsesse soolokarjääri. Bella ei nokitse minevikus nostalgiapilvekestel hõljudes ja lajatab “Dekameronis” üsna tabavalt: “Ma ei eita, et minu tekstides on lõimunud seksistlikud teemad slängi parimate pärlitega ning alkoholi tarvitamist käsitletakse kui möödapääsmatut elulist tegevust. Ebamugavad tabuteemad vähemusikaalse, inetu interpreedi suu läbi ongi loonud fenomeni, mida pole unustatud” (lk 61). Küllap see kombinatsioon tuntud viisidel põhinevatest kohutava kvaliteediga muusikalistest taustadest, vaimukast pseudopornograafilisest sõnumist ja ogarast visuaalsest poolest ongi ise muusikaajalugu hiilgavalt tundva Bella trumpäss ja põhjus, miks tal siiani selline fänniarmee on, ja seda ilma irooniavarjundita. Need hetked, mil pungi küündimatus lõimub lääge diskoga, on nii mõnegi kuulaja jaoks lihtsalt vastupandamatud. Hoidumine igasugusest talumatust malevafolkloorist jms labaselt rahvalikust on muidugi samuti Bella pluss – kuigi plaatinablondi hobusesabaga härrasmehe lemmikriietusesemeks on endiselt stringid, on ta säilitanud väärikuse.

“Dekameroni” puhul on kahju vaid sellest, et kõnealune ilukirjanduslike sugemetega memuaarteos – raamat on vormiliselt üles ehitatud Boccaccio “Dekameronist” inspireeritud reisikirjana – on sedavõrd napp ja osa materjali kaheldava väärtusega (teksti vaid 157 lk, sealhulgas arusaamatu valim internetikommentaare ja žurnalistikatudengite igavavõitu portreevisandid). Loodetavasti antakse tulevikus Bella raamatud ühtede kaante vahel välja ja vormub hinnaline tervikteos. Siiski tasub “Dekameroni” kindlasti lugeda – muuhulgas saate sealt teada, mis asi on “Samantha fikseerimine”, kuidas loo “Onu Bella Paradiis” video võtetel vabaneti soovimatutest erektsioonidest, mismoodi ränga pohmaka abil sündis “Ma võtsin viina” surematu lüürika, ning samuti võite tutvuda Üllar Jörbergi parimate kildudega, mis on tõepoolest kvaliteethuumor per se.


Onu Bella
“Onu Bella Dekameron”

Menu, 012. 160 lk + CD.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid