Kärt Johansoniga kahasse ja kohati ka koos tütardega tehtud perealbum “Teine ruum” võtab toonid kergelt kammerlikumaks ja sädemeid kokkuleppelisest mängutoosist päris välja ei pursata. Meeleolud on tubased ja pigem aknavaadete üle mõtisklevad kui reaalmaailmas mööda välju ringi tormlevad. Moodsa ja meeldiva lisandina on lugude kaminameeleoludesse talletatud ka olme- ja pillihelid, mille eripära võiks samas juba ammu soovitava standardi hulka kuuluda. Hoolimata ühisest tunnetusest mõjub album siiski rohkem Tõnis Mäe soolona, mille meeldejäävamad lisahäälekesed tulevad hoopis tütardelt, Liidialt ja Mirdilt. Johansoni etteasted lahterduvad tublisse, täitsa usutava tundevärinaga etlemisse, joostes kohatisest veiderdamistest oma parimate sängideni duettides koos Tõnisega.

Kodusoojalt kootud aguliromantika jääb aga alla plaadi tekstimaailma suunanäitaja, poola luuletaja Zbigniev Herberti ilmutuslikele tekstidele, kelle maailm jääb igatsema veelgi sügavama muusikalise teostuse järele, kui siinkohal pakutud on. Vaikselt tatsuva ja mõõdutundlikult areneva albumi rajakesed hakkavad viimaks pärale ja rahusse jõudma alles plaadi lõpupoole. Lood “Kapis” ja “Kui maailm jääb seisma” on ainsate luuletustena välja toodud ka albumi kaantel ja seda põhjusega – koos Juhan Viidingu sõnadele loodud “Talveööga” on Mäe tunnetuse katedraaliväravad nendes palades lõplikult avanenud.

Maa peale tagasi tulles jäävad argist hinge närima võõrkehadena mõjuvad võõrkeelsed palad, mille puine pudistamine seob käed palveks kokku, et need palad mingil imekombel instrumentaalideks muutuksid. 7/10