Metsalaste kaduv kodu
Illegaalne metsaraie Indoneesias on floora ja fauna kõrval ohtu seadnud ka põlisrahvad. Berit Renser külastab kaht Sumatra kogukonda, kellest üks püüab veel oma kodu eest võitlusse astuda, kuid teine on juba uude elupaika sunnitud.
Paaripäevase hääletamise ja matkamise tulemusena jõuame metsatukka, mida ka enam kõige täpsemate kaartide pealt üles ei leia, kuid kus endine metsaelanik meile sõbralikult teed juhatab. Hõreda kummipuumetsa all peatub nomaadrahvas. Lapsed jooksevad siin ringi, kellad jalgade ümber helisemas, poolalasti naised pagevad võõraste eest padrikusse, samal ajal kui mehed puude vahel tööd teevad.
Kogukond on siin elanud juba mitu kuud, kuid juba varsti liiguvad nad uuele territooriumile. Nende maa-ala võtab aina kitsamaid mõõtmeid, peatuspaigad on püsivamad ning elu muutunud sarnasemaks külaeluga.
Nende magamisasemeks ei ole enam looduslik onn, vaid kilekatusega lavats, kus kwwogu küla järjestikku puhkab. Harva ja lühikest maad liikudes saab endale lubada ka pottide-tasside kaasas kandmist ning loodusvarude vähenemisel osta jalgsimatka kauguselt riisi. Ehkki rahvale piisab riidetükkide sidumisest enda ümber, on peaaegu igaühel peidus ka kott linnariietega päevadeks, mil on vaja avalikkusse ette.
Moderniseerumine on aga soovimatu paratamatus, mis on kaasnenud metsade hävimisega, mis õiguslikus korras kuuluvad kohalikule kogukonnale. Nimelt kehtib Indoneesias riikliku seaduse kõrval ka traditsiooniline. Kui riiklik seadus kehtestub ülalt alla, siis traditsiooniline alt üles. Ehk nagu mu uus sõber Sidik ütleb: “See, kes maale seemne külvab, selle sealt ka korjab,” viidates oma esiisade istutatud kummipuumetsale.
Kuigi riik vastavat seadust ka tunnustab, ei suuda see vastu hakata tuhandetele korrumpeerunud ametnikele, kes pistise eest kõigile vaba käitumise volitusi jagavad. Kohaliku valitsuse loaga ongi nüüd alustatud teede ja majade ehitust maale, mis traditsioonilise seaduse järgi kuulub hõimudele.
Poliitiliselt aktiivne metsahõim
Nähes, kuidas nende kodumaa aina kitsamaks muutub, on kohalikud mehed aga poliitiliselt aktiveerunud. Igal õhtul käiakse koos hetkeolukorrast rääkimas ning kui nüüd kaks indoneesia keelt kõnelevat välistudengit pooljuhuslikult metsa satuvad, haarab kogukond härjal sarvist.
“Teil on kaamera, meil on mure. Me peame tegema oma olukorrast video, et saata see Jakartasse, sest muidu ei saa kunagi keegi teada, mis siin sünnib,” ütleb üks neist nii enesekindlalt, et korraga on kogu kogukond indu täis.
Edasine toimub kiiresti. Samal ajal kui indoneeslased kutsuvad oma metsade põlisasukaid primitiivideks, tõestavad mehed meile aga täiesti vastupidist. Nendega koos visandame süžee, valime intervjuuküsimused ja mõtleme, kuidas olukorda efektiivsemalt edasi anda. Nad teavad täpselt, mida kaamerasse öelda, juhendavad ja õpetavad üksteist, kuidas visuaalse materjaliga manipuleerida, ning töötavad täie innuga kaasa, et iseendast film vändata.
Kuulen, kuidas isa oma pojalt nõuab, et too räägiks kaamerasse unistusest metsaelust, ning näen, kuidas vanaema kepiga väikest last togib, et too paljalt külma jõkke rõõmsalt mängima hüppaks. Isegi naised, keda muidu jäädvustada ei tohiks, lastakse nüüd kaamera ette oma elust jutustama.
“Me küsime oma kohalikult valitsuselt, ministritelt, presidendilt, kuidas me saame jätkata oma eluga, kui meil ei ole istandusi, kus töötada,” küsib Sidik, kes on kogu algatuse eestvedaja.
“Juba praegu on siin raske toitu leida, mis siis veel siis, kui võõrad siia tulevad?” põrutab metsalaste vanem juba päris vihaselt.
“Ma tahan elada metsas. Et mu lapsed ja lapselapsed elaksid metsas. Kui pole metsa, siis me sureme,” ütleb noormees kurval, väriseval häälel, sest tema jaoks sellisel kujul tulevikku ei eksisteeri.
Tehisküla langeva metsa all
See, milline elu metsalapsi tõenäoliselt ootamas on, avaldub meile asumis sadakond kilomeetrit eemal.
Kohalik poliitik, kes on meid siiani toonud, imetleb rõõmsalt oma kätetööd. Soovides saada ligipääsu paremale arstiabile, toidule, tööle ja haridusele, palunud see kogukond riigil endale püsiv eluase ehitada. Vastutulelik kohalik valitsus ehitas kolm rasket aastat ning sai valmis küla, milles nüüd elanikke uhkusega tavalisteks indoneeslasteks treenitakse.
Vaatan ringi. Sarnased puumajakesed on asetatud nelja ritta piinliku täpsusega teineteise kõrvale seisma ning on kõik ühtlaselt valgeks võõbatud. Tänavad on tühjad ja vaiksed ning peale plastikaadist pakendijäänuste ei ole siin justkui midagi muud vaadata.
Sama surmav üksildus on ruumides sees. Nööril ripub paar kuivavaid pükse ning laual seisab tühi anum. Voodiks on madratsita lavats ning see on ka ainuke mööbliese onnis. Tundub, justkui keegi ei elaks siin, ometi on see koduks kolmele endisele metsaelanikule.
Et tsiviliseeritus ka kõige viimasele astmele jõuaks, sai suguharu isegi mošee ning usutunnistuseks islami, sest vaid üks kuuest ametlikust Indoneesia usust, mille hulka põliselanike animism ei kuulu, annab õiguse ID-kaardi omamiseks. Nüüd, olles usklikud ja ID-kaardiga, võivad metsalapsed saada nii tööd, ravi kui haridust ning osta isegi mootorratta.
Hingelt nomaadid
Ühelt tagumiselt terrassilt leian suure hulga mehi, kes kõik üheskoos istudes ei näe mingit põhjust, miks nad igaüks omas majas peaks aega veetma. Kolm aastat tagasi ei olnud neil peale puuoksade muud varjualust ning selle vajadus on neile senini natuke arusaamatu.
Pikemalt jutule saades tuleb välja, et sellelsamal terrassil nad tihti ka magavad, sest konditsioneeri troopilises majas ei ole. “Me oleme terve elu õues värske õhu käes maganud, miks me peaks nüüd siin sees end küpsetama?” ütleb metsalaps ausalt.
Teine mees, kes kannab Indoneesia kontorirahvale omast batik-mustriga särki, tutvustab end nüüd Muhammedina ning nimetab poliitiku kuuldes end muslimiks. Kui meie ametnikust saatja on aga lahkunud, kohendab ka metsapoiss oma ütlust: “Kui täpsem olla, siis olen ID-muslim,” mis on levinud fraas väljendamaks, et tema ja usu vahel ei ole muud seost kui bürokraatia.
Ka riigi poolt pakutavat haridust ja toiduabi ei osata kuidagi vastu võtta ning käiakse endiselt metsast sööki korjamas ning mõni neist maantee ääres kerjamas. Ja kui keegi hõimust sureb, lahkub kogukond oma nomaadikombeid järgides mitmeks kuuks kodukohast, jättes riigimajad tühjalt uusi elanikke ootama.
