Trivimi Velliste: Eesti meenutab kohati lolli musta krantsi
Täna kakskümmend viis aastat tagasi sündis Trivimi Velliste eestvõttel sinimustvalge lipu väljatooja, omariikluse üks taastajaid Eesti muinsuskaitse selts (EMS). Auesimees Velliste ei välista, et kui asjad kipuvad untsu minema, on ta nõus vabariigi presidendi ameti vastu võtma.
••Parafraseerides Valdo Panti võin öelda: täna kakskümmend viis aastat tagasi oli punaste jõud raugemas, võitlusväljale astus uus sinimustvalge jõud – Eesti muinsuskaitse selts.
Ilm oli sama lumine. Kirjutasin terve öö kohverkirjutusmasinal oma kõnet, olin magamata, aga rahuldustunne oli suur. Ent me unistused pole sada protsenti täitunud. Uskusime, et taastades muinsuste muinsuse – Eesti Vabariigi –, läheb kõik korda. Paraku ei ole helesinine unistus kõigi mälestiste kordategemisest täitunud.
••Kui vana olite?
Nelikümmend.
••Parim iga, silmad säramas, tahtest tulvil. Kui vaatan mõningaid tänaseid neljakümneseid poliitikuid, näen pigem stagnatsiooni, halle silmi ja lõpmatut juttu, et seadused ei võimalda midagi teha. Kuhu on kadunud EMS-i vaimsus, et kui olukord või seadus ei meeldi, siis tuleb see ümber teha?
Ajalugu on spiraalne, tõusude vahele jääb paigalseis. Täna läheb mulle väga hinge üksteise peale näpuga näitamine. Teha tuleb! Muinsuskaitseklubide Jüri kokkutulekuga 26 aasta eest ja kirikaia puhastamisega näitasime, et isegi Nõukogude võimu tingimustes on võimalik ise midagi ära teha. Päevaga suutsime! Miks me siis täna ootame, et keegi teine peaks me eest töö ära tegema ajal, kui meie näitame näpuga nende saja ühe peale? Miks näpuga näitajad ise ei kandideeri? Riik pole kusagil kaugel, mina olengi riik. Kes ütleb, et on valesti, sellel on moraalne kohus näidata, kuidas ajada asja õigesti.
••Eks valedele asjadele osutajaid on piisavalt. Aga kui mõistlikud ettepanekud põrkavad vastu kummist seina?
On neidki, kes vastutuse võtnud, riigikokku läinud. Ka nende kohta öeldakse varsti halvasti. Surnud ring. Kui olin viiene, nägin musta krantsi, kes hakkas vurrina keerlema. Mida enam keerles, seda vihasemaks ta läks. Olin ehmunud. Ja ema selgitas mulle, et see koer on loll: ta ajab oma saba taga, ei saa aru, et see on oma saba, mitte võõra koera saba. Mõnikord on Eesti ühiskond samasugune kui too Viljandimaa loll koer, kes uriseb oma saba peale.
••Võimul on omadus pähe hakata. Kuidas te 12 aastat riigikogus olles, lisaks välisministrina töötades, ÜRO-s Eestit esindades hoidsite end rahvast võõrandumast?
Ma tean karisid, mis võimu juures tekivad. Valitul on moraalne vastustus, võlatunne rahva ees. Kui mind esimest korda riigikokku valiti, mõtlesin: 6000 inimest on ju linnahallitäis. Küsisin endalt tihti: kas olen teinud, mis minult oodati? Alati saab enam teha, maailma saab alati veel paremaks teha.
••Miks mehest, kes koondas 10 000 inimest sinimustvalgete lippude alla muinsusi ja vabariiki taastama, pole saanud Eesti presidenti?
Kui töötasin välisministrina, nägin president Lennart Meri tegevust väga lähedalt. Ameti paraadlikum ja edevam pool on mind külmaks jätnud. Minu puhul võiks asi tõsisemalt kaalumisele tulla vaid siis, kui on kriisiaeg, vabadussõjalaadne olukord, kui enam kuidagi muidu ei saa. Siis olen sunnitud oma vanad kondid kokku võtma, kui väga vaja. Aga tavaolukorras võiks seda ametit pidada nooremad.
••Olete aktiivsest poliitikast loobunud. Aga kuidas lõpetaksite ära Toompea ööistungitel toimuva lollitamise?
Kõik erakonnad on millalgi olnud opositsioonis, kasutanud samu võtteid. Küsimus on, kui kaugele minna ja kui palju peab enamus vastu tulema. Ainult sõnades vastutulemise möönmisest ei piisa. Tuleb teist poolt mitte ainult kuulda, vaid kuulata.
••Äkki oleks vaja mingit radikaalset lahendust, nagu muinsuskaitsel omal ajal – võeti lihtsalt kätte, tehti ära?
Ei pea lõpmatuseni tegema uusi erakondi, tuleb massiliselt minna praegustesse. Lasta end volikogudesse ja juhatustesse valida, esineda kindla, selge häälega, saavutada erakonnas enamus ja viia ellu selline poliitika, nagu soovite. Minge ja muutke! Ärge olge lollid, nagu see must krants.Vabaduse rekordi päevTrivimi Velliste: Meie esimene iseseisvus oli 7890 päeva pikkune. Alates 27. märtsist 2013 on meie teine iseseisvusperiood olnud pikem kui esimene.
See on ainulaadsem tähtpäev kui Eesti Vabariigi 95. sünnipäev. Kutsun Eesti Päevalehe lugejaid üles: tehke ettepanekuid, kuidas seda päeva tähistada ja kuidas seda nimetada. Kas teha 7890 meetri pikkune jooks või kepikõnd või midagi muud. Andke palun teada.
Mina olen seni seda päeva nimetanud vabaduse rekordi päevaks, aga äkki on lugejail välja pakkuda ka mõni veelgi parem nimi. Ootan siiralt ja huviga!
