Costa Concordia vrakki vaatamas
Oli reede ja 13. jaanuar 2012, kui maailma üks suurimaid huvireisilaevu Costa Concordia Toscana maakonnale kuuluva Giglio (it keeles “liilia”, hääldus “džiljo”) saare rannakaridele sõitis ja tasapisi vajuma hakkas. Laeva oli saatnud halva endena äpardus alates nimepanekust 2006, kui ristiemal, tšehhi kaunitarist rinnahoidjamodellil Eva Herzigoval ei läinud korda šampanjapudelit vööri vastu puruks saada. Costa Concordia (tõlkes Kooskõla Rannik) vettelaskmisele järgnesid põrkamised sadamarajatiste ja sadamakraana vastu ja ühe reisija õnnetu üle parda kukkumine, mis lõppes surmaga.
Liiliasaar ise on natuke suurem meie Naissaarest. Sellel kaljusel ja kaunil Vahemere saarel on kolm asulat elanike koguarvuga veidi üle poolteise tuhande inimese. Gigliole saab Toscana maakonna lõunaosas asuvast Monte Argentario kommuunile kuuluvast maalilisest Santo Stefano sadamast. Piletimüüja küll hilines tööle pool tunnikest, kuid rõõmustav oli, et Toremari-nimelise laevafirma praam õigustas oma toredat nime ja lahkus sadamast sõiduplaani järgi, itaallastele mitteomase täpsusega. Laevareis saareni kestab tund aega ja selle aja jooksul ei lugenud keegi reisijatest raamatut ega lahendanud ristsõnu. Pigem piitsutas neid uudishimu, sest enamik vahtis kogu reisi vältel binoklitega saare poole, justkui lootes olla esimene, kes pikutavat Costa Concordiat märkab. Nägin juba palja silmagagi mingit hiiglaslikku kaljujoonist -- või oli vastu kaljusid liibunud mingi suur valge keha? Kõigil olid fotoaparaadid laskevalmis, ühtäkki algas ühine plõksutamine. Laevavrakk, millest praegu näha umbes neljandikku, külitab sadamasse randuvate laevade paremal käel.
Toremari pardalt oli hästi näha kogu vilgast tegutsemist vaese uppunu ümber. Külgedele keevitati suuri metallist ujukeid. Eri mereinstituutide vormiriietes mehed uurisid ainult neile teadaolevaid saladusi, aeg-ajalt tõusid pinnale midagi otsima sukeldunud akvalangistid. Samal ajal jälgisid loodusekaitsjad kotkapilgul, et vette ei lekiks masinavärkide õli, kütust ega kemikaale. Pidevalt saabus sadamasse abivahendeid ja tehnikat, näiteks suurel hulgal absorbeerivaid materjale, mis paistsid kuhjades nagu laeva hiigelsuured pampersid. Need lähevad kohe käiku, kui keegi märkab pisimatki Vahemerre lekkinud õlitäpikest. Pole raske ette kujutada, millisel koletul hulgal on lisaks uppunud laevale läinud põhja Itaalia riigi, paljude kindlustusfirmade, sponsorite ja laevafirma omanike raha.
Kui Toremar keeras nina Giglio Porto vanade ning värviliste kolmekorruseliste majade poole, hakkasid paistma külg külje kõrval seisvad pisikesed kohvikud, kauplused, käsitöö- ja suveniiripoed, seintel kaunistuseks kalavõrgud. Majad värviti vanasti sama värvi oma paadiga, seepärast on Türreeni mere kalurikülad värvilised nagu triibusokid. Kalamüügikärud põiklesid kitsukestel kõrgele mägedesse viivatel teedel. Lisaks rannavalve igivanale vaatlustornile küünitas kõige kõrgema mäe otsas pilvi puutuma üks keskaegne toekas kindlus. Seal kõrgel Giglio Castellos asub ka kohalik vallavalitsus. Sadamat aga ääristasid eakad datlipalmid ning mägedes turritasid kaljude vahelt välja kidurate mändide ladvad. Hoolimata hilisest aastaajast ei puudunud saarelt õiteilu. Märkasin õitsemas hibiskuseid, alpikanne ja suurte lillade õitega lopsakaid kassitappe, liiliaid siiski mitte. Hingasin sisse selle imelise saare merelisi lõhnu, ja hakkasin vaat et unustama meie reisi eesmärki.
Esmalt läksin hoopis kirikusse, sest tema vaatab sadamasse saabujatele otse silma. Panin küünla 30-le hukkunud reisijale ja kahele inimesele, keda siiani pole leitud. See Madonna-nimeline vana, kuid huvitava arhitektuuriga oli olnud ka laevahuku ööl üks esimene merehädaliste peavari ja kogunemispunkt.
Isegi sellel sooja kliimaga saarel kisuvad õhtud jahedaks ning jalad kandsid meid rannakohvikusse kuuma teed jooma. Küsisin, kuidas on elu siin muutunud pärast seda kohutavat laevahukku. Kohvikupidaja, keskealine itaallanna, vastas rõõmsameelselt, et on eluga väga rahul: kohalikke on Giglio Portos vaid 500 hinge, aga laeval töötab hetkel 400 mitmesugust ametimeest. Pealegi saabub iga paari tunni tagant laevadega kohale üha uusi uudishimulikke. Kui enne laevahukku käis päeva jooksul vaid paar omainimest või mõni üksik turist tassikest kohvi rüüpamas, siis nüüd on sissetulek muidugi mitmekordistunud. Uurisin lähemalt veel vrakiuurijate kohta. Naine jutustas lahkelt, et ametimehed elavad hotellis, merele ehitatud ujuvas hotellis, kortermajades või isegi otse sadamakail telgis. Seega on ka majutusteenuse pakkujatele saabunud tõeline kuldaeg. Küsimustele vastates käisid tubli naise käed ikka vilkalt uusi kohvisid kallates… küll sakslastest abielupaarile, küll kanadalastele. Kohalike meelest võiks küllap laevaõnnetusi sagedamini juhtuda.
Tahtsime vaadata vrakki nii lähedalt kui võimalik ja liikusime piki kaljukalda kivist rada. Trepid, mis viivad rannast majadeni, on vanal hallil ajal ehitatud kõik eri astmekõrgustega. See olevat selleks, et kui maale tungiks öösel vaenlane, oleks neid salakavalaid treppe teadmata ja tundmata komistamine ja kukkumine paratamatu. Justkui lisakaitseks vaenlase vastu olid ka viigikaktused ja agaavid ajanud osavalt oma juured igasse võimalikku kaljuprakku. Libedate ja suurte kivide vahel ettevaatlikult ukerdades kujutasin ette, kuidas rohkem kui 4200 inimest tol saatuslikul jaanuariööl püüdsid kuivale maale pääseda. Mõned isegi ujusid sadakond meetrit kaljudeni. Katsusime vett: see oli jääkülm, kuigi polnud veel jaanuar.
Arvutasin, et iga külaelaniku kohta vajas abi ja peavarju kümme alajahtunud ja paanikas välismaalast. Laeval oli reisijaid 63 rahvusest, seega umbes 3000 inimest ei rääkinud ju itaalia keelt. Teadsin, et ainuüksi maale tuleku käigus hukkus kolm inimest ja vigastada sai üle saja merehädalise. Mõtted tiirlesid peas läbisegi ja silme ette tulid selle täiesti mõistetamatu õnnetuse televiisorist korduvalt nähtud kaadrid. Kuidas kapten, 52aastane, kena lokkispäine Francesco Schettino (hääldus skettiino, kuigi minu meelest sobiks paremini krettiino), saatis ühe naise laeva meeskonnast reisijatele teatama, et laeval on ainult elektrikatkestus ning reisijaid palutakse tungivalt minna tagasi oma kajutitesse. Kuhu? Märga hauda? Vastuvaidlematu fakt on, et alles poolteise tunni möödudes hakati reisijaid evakueerima. Kapten põgenes laevalt nagu rott üsna esimeste seas, olles veidi pärast keskööd kaldal, aga viimased päästetud said kuivale pärast kuuendat hommikutundi, kui laev oli juba 80kraadises kreenis.
Kohalikud elanikud avasid merehädalistele kirikute, kaupluste, kohvikute, apteegi ja hotellide uksed. Vapra ja oskusliku tegutsemise eest tegi peaminister Mario Monti Itaalia presidendile Giorgio Napoletanole ettepaneku annetada kangelaslikule saarerahvale kuldmedal al valore civile (see antakse rahuajal sooritatud kangelastegude eest).
Vaadates 114 000 tonni kaaluvat abitut kolossi, ei tekkinud küll tunnet, et laeva mingi imetehnoloogia abil tõsta ja Livorno või Piombino sadamasse viia suudetaks. Isegi Toremari pardale tagasiminek tekitas kõhedust, kuigi meri oli rahulik ja peegelsile -- kuid nii oli see ka 13. jaanuaril; ööl, mis nüüdseks on ristitud vigade ja valede ööks.
Tänaseks on tuhandete lehekülgede pikkune kohtutoimik kokku pandud ja kaptenile prognoositakse kuni 20aastast vangistust. Samas võin oma Itaalia-kogemustele tuginedes öelda, et selles riigis juhtuvate õnnetuste eripära on see, et mitte kunagi mitte keegi ei tunnista ennast süüdi ning süüdlasi ei leita. Ehk läheb nii ka seekord. Või siiski, üks kindel süüdlane ju on! See Liiliasaare salakari, mis lõbulaeva külje lõhestas.
