See oli aeg täis tungi ja tormi, mil Eesti (toona suuresti täis sõjakaid Tooke, kui laenata analoogiat Tolkieni maailmast) oli valmis võtma vastu noid radikaalseid artikleid, mida Luik veel ametis olevate kommunistlike ideoloogiakontrollide meelehärmiks tellis ja avaldas.

“Mäletan teda juba sisseastumise ajast tema vanuse kohta tõsise ellusuhtumise ja nõudliku, süvitsi mineva maailmavaatega,” meenutab alati ülikonda kandnud Luike juhendanud (ja õrnas neljanda kursuse tudengi eas Vikerkaarde soovitanud) Marju Lauristin. “Ta veel ütles, et ei tea, kas ta meile sobib; et keskkoolis olla tal õpetajatega väga palju lahkarvamusi ja vaidlusi olnud. Olime väga rõõmsad ja ütlesime, et siis sobib ta kindlasti.”

Eesti Üliõpilasseltsi ühe vedajana (ja selle eellase EYS “Sodalicium” esimehena) eelistas Luik “rapiiridega mööda Toomemäge” käimisele moodsamat lähenemist, konverentside korraldamist. Kindel märk poliitilisest teadlikusest ja “Eesti asja ajamise” soovist oli plakat, mida noor Luik kandis 1. mail 1987 – kiri sellel enam kui lihtsalt fosforiidivastane, sõprade mäletamist mööda “Enam demonstratsioone!”.

“Esimesel Sõltumatul Noortefoorumil Tallinnas pidas ta terava komsomolivastase (ja ka Rahvarinde vastase) kõne,” meenutab pikaajaline mõttekaaslane Tiit Pruuli (ühises sõpruskonnas veel Eerik-Niiles Kross, vennad Tarandid, Ilmar Raag ja paljud teised). “Luige kõnet asus ründama Savisaar, kes aga välja vilistati ja pahaselt foorumilt lahkus. Seda peetakse RR ja rahvuslaste lõhe üheks reljeefseks alguspunktiks.”

1991. aastal asus 26aastane Luik välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna juhi kohale, muutudes karismaatilise välisminister Lennart Meri lähedaimaks kolleegiks. Pingehetki kuuldavasti siiski esines, eriti neid, mis seotud Eesti põhiseaduse tõlgendamisega. 1994. aastal, kui Luik ise pidi välisministriks saama, keeldus ta ametisse astumast seni, kuni Meri (toona juba president) peaminister Laari palvest hoolimata majandusminister Sildmäed vabastamast keeldus. “Selge soov olla ja mitte näida” on sõprade sõnul takistanud Luike ka kohalikus poliitikas edukas olemast, mis sest, et “tema tarkuse, renomee ja sümpaatse oleku peale võiks iga kell eduka poliitkampaania ehitada”.

Sajandivahetusest ongi Luik olnud pigem diplomaat; suursaadik Belgias ning samal ajal ka Hollandis ja Luksemburgis (1996–1999), ning USAs, kuid ühtlasi Mehhikos ja Kanadas (2003–2007). Seni viimane viieaastaseks kujunenud lähetus viis taas Brüsselisse, suurde ja pigem sõjaväebaasi meenutavasse rajatisse lennujaama lähedal, kus on ametis enamik NATO juurde määratud suursaadikuid. Ning nüüd siis suursaadikuks Moskvasse, kääbikute (tänaseks Tookide asemel suuresti Kotiküla-Paunastete) riigi esindajaks otse Mordori südamesse. Töökoht aga on tulemäe kraatrist mugavam; oma kaminate ja kroonlühtrite tõttu isegi pompoosseks nimetatud maja Malõi Kislovski pereulokil, ja ainsaks sõrmuseks, mille Luik kaasa võtab, on see, mis teda abikaasa Ruth Lausma Luigega seob. Kuid üks lähedane on Venemaal, küll kurvemal moel, veel – 1940. aastal Norilski vangilaagrisse viidud ja 1942. aastal tribunali otsusega “riigireetmise” eest maha lastud vanaisa puhkab sealses mullas.

PS Nooruses tundis Luik huvi näitlemise vastu, esitades luuleteatris Valhalla nii Ristikivi, Alveri kui Johnny B. Isotamme loomingut, ja püüdis sisse saada ka lavakasse. Kuuldavasti on Kalju Komissarov Luigele hiljem öelnud, milline õnn on see, et Eestil on nüüd üks korralik diplomaat veel ühe järjekordse näitleja asemel. Kuid pragmaatiliste suhete arendamisel Venemaaga on oskusest vallata miimikat ja hääletooni kasu kindlasti.Pingeline töö Venemaal1995.–1999. aasta suursaadik Mart Helme läks lähetuse järel konfrontatsiooni peavoolupoliitikutega

2005.–2008. aasta suursaadikut Marina Kaljuranda rünnati Moskvas našistide poolt

2009.–2012. aasta suursaadik Simmu Tiik sattus Moskvas nii laevaavariisse kui haiglasse

Kuidas suursaadikuid ametisse määratakse?

„Riigikogu väliskomisjonis toimuvad regulaarsed suursaadikute kuulamised, nii nende ametisse nimetamise eel, kui ka hiljem töö käigus,“ ütleb Riigikogu väliskomisjoni liige Imre Sooäär. „Et tagada erapooletus ja välistada igasugune mõjutamine, siis komisjoni liikmed ei tea suursaadikuks esitatava kandidaadi nime kuni selle hetkeni, kuni ta komisjoni istungil uksest koos Välisministeeriumi kantsleriga sisse astub ja oma CV lauale paneb. Päevakorras on ainult riigi nimi, kuhu uut saadikukandidaati valitakse ja väliskomisjon jätab ka pärast kuulamist kandidaadi isiku enda teada seni, kuni komisjon presidendile vastava esildise on teinud ja viimane saadiku ametisse nimetanud.
Ilmselt pole riigisaladus, et kaks kaks kõige kaalukamat Eesti Vabariigi suursaadikupositsiooni asuvad Moskvas ja Washingtonis. Nii on sinna lähetatavad isikud ka kindlasti suurema luubi all
väliskomisjonis. Nende saadikukandidaatide kuulamistele kulub seetõttu komisjonis alati kõige pikem aeg, kuna ka teemade ring, millega nad peavad kursis olema on suurusjärgu võrra erinev väikeriikidest.
Jüri Luik on suursaadikuna NATO juures tugeva kogemustepagasi saanud. Endisi ministreid suursaadiku rollis ju ka peale tema eriti polegi.“