Kui Facebookis sõprade ees veidi kelkisin, et sind intervjueerima tulen, selgus, et mu sõprade hulgas on tohutult “Firefly” fänne, kes kõik palusid sind tervitada!

Palavad tervitused neile vastu! Ausalt, selline asi teeb mu tuju alati heaks, sest “Firefly” oli kõige lahedam töö, mida olen teinud. See oli nagu lapsepõlve unistuse täitumine! Ja võin kindlalt väita, et “Firefly” muutis mind ka kui inimest ja seda juba esimesest episoodist peale. See tõi muutuse mu karjääri ja tänu seriaalile hakkasin saama rohkem ning põnevamat tööd. Ja see, et inimesed üle kogu maailma fännavad “Fireflyd” veel 10 aastat hiljem, teeb mu tobedalt emotsionaalseks.

“Firefly” režissööri Joss Whedoni “Tasujad” (“Avengers”) oli üks eelmise aasta edukamaid filme. Kas nüüd, mil Whedon kuulsuse magusaid vilju maitseb, võib ehk ühel heal päeval ka “Fireflyle” lisa tulla?

Ma ei olnud 2003. aastal “Fireflyga” lõpparve tegemiseks valmis. Olin seriaali armunud ega osanud seda oodata. Tundsin, nagu oleks kõige parem tüdruksõber, kes mul iial olnud on, mind lihtsalt heast peast maha jätnud. Langesin depressiooni ja leidsin lohutust šokolaadijäätises. Võtsin üheksa kilo juurde – see ei olnud ilus vaatepilt.

Kaks aastat hiljem unistasin sellest seriaalist ikka veel ja siis läks mu soov äkitselt täide. Joss tegi seriaali põhjal täispika mängufilmi “Serenity”, mis oli ühtlasi mu esimene peaosa filmis. Nii et n-ö sain selle seriaali tagasi isegi suuremal viisil, kui oleks osanud loota! Seetõttu on mul ka väga segased tunded su küsimusele vastamisega, sest olen kõik, mida “Fireflyga” seoses olen soovinud, kätte saanud.

Aga ma olen väga elevil sellest, mis Jossiga toimub. Tema fännid teavad, kui andekas ja tark mees ta on. Lihtsalt võrratu! Fännid teavad sedagi, kui hästi ta suudab publikut haarata, ja mul on siiralt hea meel, et nüüd teavad seda ka nn otsustajad, nüüd on tema anne jõudnud suurema vaatajaskonnani, tuues kaasa ka majandusliku edu. Kunst kohtus lõpuks majandusega! Sest filmindus on ju tööstus. Meelelahutustööstus, kus kõik keerleb raha ümber. Ma loodan väga, et edaspidi lähevad asjad nii, et kui Hollywood tahab saada midagi fantastilist, pistetakse Jossile rahapakk pihku ja öeldakse: helista meile, kui asi valmis on!

Kas sul ei tekkinud kiusatust, kui “Tasujad” ülemaailmseks hitiks sai, Jossile helistada ja küsida, et hei, sõber, miks siis mulle mõnd superkangelase rolli ei jätkunud...

Kätt südamele pannes – ei. Joss on teinud minu jaoks rohkem kui keegi teine. Tänu temale saan praegu nautida “Castle’i” menu, sest “Fireflyta” oleks ma mitte keegi. Keegi ei oleks mind sellesse seriaali palganud, või kui, siis peategelase ammu kadunud sugulase või neljanda sõbra rolli. Enne “Fireflyd” öeldi mu kohta, et “noh, Fillion on ju tore, aga šõud küll tema peale üles ehitada ei saa”. Aga kuidas sa ennast tõestad, kui keegi sulle võimalustki ei anna? Joss andis võimaluse. Ja ma olen talle selle eest tänulik. Just sellepärast ei saagi ma talle kunagi helistada ja öelda, et palun anna veel.

Aga räägime nüüd Richard Castle’ist. Castle’i pea lõikab muidugi nagu koorelahutaja, aga kui hea Sherlock sa ise päris elus oled?

Mina, Nathan Fillion, ei ole väga nutikas. Kõike muud kui Sherlock. Kui mina peaksin kuritegusid lahendama, jookseksid paljud mõrtsukad ilma peal vabalt ringi.

“Castle” on üles ehitatud mees- ja naispeategelase omavahelisele keemiale. Kuidas on stsenaristid suutnud hoida tasakaalu ja pinget, et asi veel siiani pulmadega lõppenud pole? Ja kas see, millal Castle’ist ja Kate Beckettist paar peaks saama, oli asi, mida nelja hooaja vältel kaadri taga pidevalt arutati?

Väga hea küsimus! Minu jaoks on “Castle’i” juures olnud olulised kaks asja. Esiteks, et Castle’ist ja Beckettist ei saaks paar. Usun, et inimeste soov nad n-ö paari panna sunnibki neid igal nädalal seriaali vaatama.

Teiseks – et nende suhe oleks realistlik. Ja minu meelest on “Castle’i” stsenaristid teinud fantastilist tööd, põhjused, miks Castle ja Beckett polnud neli hooaega armastajad, on väga realistlikud. Keegi varjas midagi, keegi nägi midagi, keegi armus teise, ajastus oli vale – kõik elulised põhjused. Neljanda hooaja viimases osas see muutus ja tegi mind alguses murelikuks, nüüd tundub aga, et kõik toimus loogiliselt. Nii et see ei olegi lõpp, vaid lõpuks alanud algus.

Tunned sa kergendust, et Castle ja Beckett lõpuks koos on?

Seda mitte, algul tundsin pigem hirmu. Aga tunnen kergendust, et see lahendati kenasti, ei läinud läilaks ja oli usutav. Tegelased jäävad ju ikka samaks – Castle on endiselt paras jobu ning Beckett oma tunnetega puntras. Ja nende suhe ei tee midagi lihtsamaks, eriti tööd. Nii et põhimõtteliselt kaasnevad suhtega lihtsalt uued probleemid. Nagu päris elus – inimesed saavad kokku, hakkavad koos elama ja ikka tuleb probleeme ette. Eriti kui nad on kolleegid, sest sellest suhtest üldiselt head nahka ei saa.

Sa ise ei ole kunagi...

...mitte kunagi!

...mõne kolleegiga flirtinud?

Ei, ei ja veel kord ei! Kui olin palju noorem ja mängisin ühes seriaalis, nägin kõrvalt üht nn romantilist tööromaani ja seda, kuidas afäär kõiki teisi mõjutas. Nägin inimeste paljutähenduslikke nägusid olukorras, kus kõik teadsid, aga teesklesid, et ei tea. Ja nägin hirmu nende kahe asjaosalise silmades, et oh jumal, mida teha. Ja lubasin endale, et minuga sellist asja ei juhtu!

Samas, ühe teise seebika juures armusid kaks kolleegi teineteisesse, abiellusid ja said lapse. Nad on tänaseni koos ja õnnelikud. Mul on nende üle hea meel ja ma ei taha öelda, et armastus kolleegide vahel on võimatu, aga olen sellistel juhtudel siiski piinlikke olukordi rohkem näinud ja ma ei tahaks olla osa neist.

Lugesin, et oled lisaks näitlemisele ka raamatuhull.

Kasvasin üles lugedes ja raamatute keskel – mu vanemad olid keskkooli inglise keele õpetajad. Ent nad ei pannud mulle kunagi vägisi raamatuid kätte. Ma ise armastasin neid. Küll aga ütlesid nad nii – sa pead kell 8 magama minema, aga kui sa praegu just loed, võid minna 8.30. Nii et terve meie pere luges nagu hull. Lugesin kõike, koomiksitest romaanideni.

Oled ka üks heategevusorganisatsiooni “Kids Need to Read” asutajatest?

Jah. Minu hea sõber, ulmekirjanik P J Haarsma kirjutas raamatusarja “The Soft Wire” ja viis raamatud siis ise Kanada ning Ameerika Ühendriikide lasteraamatukogudesse ja koolidesse. Lapsed olid raamatutest vaimustuses ja tõesti tahtsid neid lugeda. Aga kui Haarsma siis meie riigi kooliraamatukogudes ringi vaatas, nägi ta, et lastel ei ole tegelikult midagi lugeda! Raamatukogudes lihtsalt ei olnud raamatuid! Tema meelest oli see naeruväärne ning ta käivitas aktsiooni, milles ma teda natuke aitasin.

Ja siinkohal pean jälle tänama “Firefly” fänne, kes pole muide mingid veidrikud, kes oma ema keldris konutades päevad läbi sarja uuesti üle vaatavad, vaid näiteks ka advokaadid ja ärimehed. Nemad soovitasid meil luua ametlik heategevusorganisatsioon, sest nii on võimalik laste jaoks palju rohkem ära teha. Saime neilt rohkelt annetusi, nii raha kui ka raamatute kujul. Raha eest ostsime loomulikult ka raamatuid ning nüüd oleme viinud laste- ja kooliraamatukogudesse üle maa tuhandeid ja tuhandeid raamatuid.

Mida sa praegu loed?

On üks raamat, mida ma tõeliselt, tõeliselt armastan. Olen nüüd kaheaastase pausi teinud ja leidsin, et on täpselt õige aeg seda neljas kord lugeda. Max Brooksi “World War Z: An Oral History of the Zombie War” – intensiivne ja hirmutav raamat.

Lubasin oma tütrele, kes on samuti tohutu kirjandushuviline, et küsin sult, mida sa teismelisena lugesid.

Las ma mõtlen… Palju Douglas Adamsit, “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” ja “Universumi lõpu restoran” näiteks. Lugesin ka krimkasid ja Briti kirjandust, olen alati kuivast inglise huumorist lugu pidanud, samuti olen suur Monty Pythoni fänn. Lugesin ka “Narnia kroonikaid”, aga nende lugusid ma suurt ei mäleta. Mul on visuaalne mälu, mäletan Narnia raamatute pilte.

Sul on Twitteris 1,3 miljonit jälgijat, mida on umbes sama palju kui Eestis elanikke…

Hahaa, väga hea, on ka või?

Jah. Kas see paneb sulle vahel sellise surve ka, et mida paganat mul neile iga päev öelda on?

Katsun olla õrnalt huvitav ja natuke meelelahutuslik. Näiteks kui leian mingist raamatust mõne põneva tsitaadi, siis jagan seda. Ja mulle meeldib reisidel nn äraarvamismänge korraldada, seda kavatsen ka siin, Londonis, täna pealelõunal teha. Võtan mingi väikese naljaka asja, kirjutan sellele oma nime peale ja siis teen endast pildi kohas, kuhu selle peidan. Nii et pildile jääb asukohast ainult väike vihje ja siis kirjutan, et tweet me, kui olete selle üles leidnud. Fännidele sellised asjad meeldivad!

Seriaali “Castle” viies hooaeg linastub alates 24. jaanuarist Fox Life Eesti kanalil.
Nathan Fillion (41)Kanada filmi- ja seriaalinäitleja

Seriaalid: “Firefly”, “Vampiiritapja Buffy”, “Meeleheitel koduperenaised”, “Castle” jt

Filmid: “Reamees Ryani päästmine” (1998), “Serenity” (2005), “Ettekandja” (2007) jt