Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab mõningaid võimalusi õpilast korrale kutsuda. Need võimalused pole üüratult suured, kuid kui neid süsteemselt rakendada, peaksid need tavaõpilasele siiski mõju avaldama. Seaduse § 58 esimesed 5 punkti loetlevad võimalikke meetmeid – õpilase käitumise arutamine erinevatel tasanditel, alates vestlusest klassijuhataja ja õpetajaga kuni direktori kirjaliku noomituseni. Samuti annab seadus õpetajale õiguse õpilaselt hoiule võtta esemeid, mida ei ole lubatud tunnis kasutada (näiteks mobiiltelefon).

Kalduvus maha vaikida

Kui õpilane tundi segab, on õpetajal õigus õpilane tunnist kõrvaldada. Õppetööst võib õpilase kõrvaldada õppenõukogu otsusega kuni kaheks nädalaks, seda koos kohustusega õppematerjal iseseisvalt omandada. Peale selle annab seadus õiguse keelata õpilasel kooliüritustest osa võtta ning õiguse jätta õpilane n-ö pärast tunde koolimajja tegema õppetükke või ka muud koolile kasulikku tööd. Niisiis on õpetajal siiski teatud hoovad õpilaste käitumise mõjutamiseks olemas ja need peaksid minu kogemuste järgi vähemalt tavakoolis töötama.

Oluline on ka see, et koolikorra rikkumisele peab kindlasti juba esimestel kordadel reageerima ja kodugi teavitama. Tuleb rakendada meetmeid, mis on meile seadusega antud, ja kui neist ei piisa, tuleks appi kutsuda korrakaitseorganid. Kui toimub füüsiline rünnak või avalik solvang, nagu eelmisel nädalal avalikuks tulnud Tõstamaa näites, siis tuleks tõsiselt kaaluda politseisse pöördumist. Kui me ei reageeri, siis lähevad probleemid ainult suuremaks.

Paraku olen kuulnud ka suhtumist, et pole mõtet probleemi suureks ajada, et lastel ikka juhtub. Veel tuuakse põhjenduseks, et ei taheta kooli kuvandit rikkuda jne. Ma arvan, et kui õpetaja tunnetab probleemi tõsidust ja pöördub sellega juba juhtkonna poole, siis tuleb kindlasti operatiivselt reageerida. Kuidas täpsemalt, see oleneb juba asjaoludest, kuid koolivägivallale reageerimata jätmine on kindel signaal nii õpilastele kui ka õpetajale, et ta on oma murega üksi ning teda ei väärtustata.

Loomulikult peab õpetajat selles aitama ja toetama kooli juhtkond, aga nii õpetaja kui ka õpilaste aitamiseks on hädavajalikud tugispetsialistid – koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog jt. Siit kerkib esile suur probleem – nimelt ei ole neid spetsialiste sugugi kõigis Eestis koolides, samuti on just viimasel ajal tekkinud suur poleemika nende tugisüsteemide rahastamise üle. Viimase aastakümne kogemused on näidanud, et vastavad spetsialistid on tänapäevases ühiskonnas koolis äärmiselt vajalikud ja nad saavad suurel määral aidata nii õpilasi kui ka õpetajaid. Näiteks on kindlasti üks põhipõhjus, miks õpilaste koolist väljalangemine on vähenenud, just psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide parem kasutamine koolitöös. Praeguse hariduspoliitika suund on see, et kõik õpilased peaksid käima kodukohajärgses koolis, ja see, et erivajadustega lapsed õpivad tavaklassides. Teisalt puudub enamikul õpetajatel ettevalmistus töötada erivajadustega õpilastega. Just siin saabki abi sotsiaalpedagoogilt ja koolipsühholoogilt, kes annaksid nõu nii õpetajale kui ka tegeleksid nende probleemsete õpilastega.

Trahv solvajale mõjus

Sel aastal peab kindlasti selgeks saama selle spetsialisti töö rahastamise kord, sest segadus, mis selles praegu valitseb, võib hakata valusalt kätte maksma. Tugispetsialistide rahastamises peab olema selgus ja see peaks olema riiklikult korraldatud. Ei tohiks tekkida olukorda, kus rahastamine sõltuks omavalitsuse võimekusest, kas selle omavalitsuse koolile on võimaldatud tugisüsteemide teenus või mitte. Selleks peab riik leidma lisarahastuse ja selle ka seadusesse sisse kirjutama, et järgnevatel aastatel ei oleks erinevat tõlgendusruumi, nagu see praegu on. Arutelu sellel teemal, kas võib tugisüsteeme rahastada, kes rahastab jne, tekitab ainult segadust ning kannatajaks on kool ja õpilased.

Lisaks tugisüsteemidele on väga tähtis, kas ja kuidas reageeritakse koolis õpilaste korrarikkumistele, sest kui koolis ei ole kehtestatud toimivat süsteemi, on ka õpetaja väga keerulises olukorras ja õpilane segaduses, sest piirid ei ole talle teada.

Kool, kus olen põhikooliosas töötanud, on hea näide tugisüsteemide ja reageerimise edukale toimimisele. Alati on õpilaste korrarikkumistele püütud süsteemselt reageerida ning korra olen pidanud isegi koos sotsiaalpedagoogiga politseisse pöörduma. Põhjuseks oli õpilase avalik verbaalne solvang kooli koridoris, mida pidasin oma väärikust alandavaks. Olen siiani veendunud, et ükski inimene ei tohiks sellist asja taluda, kõige vähem õpetaja. Kogusime kaasõpilastelt tunnistused ja asi lõppes õpilase jaoks avaliku korra rikkumisest tuleneva rahalise trahviga. Samuti oli edaspidi selle õpilasega probleeme tunduvalt vähem. Meie, õpetajad, oleme seda väärt, et meid austataks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid