Jüri Kolk: Naksitrallid ja positiivne programm
Niipea kui kuskil tekib ebakõla, vudivad kohale tublid inimesed, joonlaud käes, ja hakkavad vana hea kombe kohaselt sellega kõigile valimatult vastu sõrmi taguma: reguleerima, keelama, piirama, rangeid meetmeid rakendama.
Samas soovitavad kõikvõimalikud gurud, alustades tavalistest petistest kuni tõsiseltvõetavate mõtlejateni, sõnastada oma plaanid ilma eitusteta. Küllap see kehtib ka riigi tasandil. Kui riik soovib lahedaid ja tarku kodanikke, siis ei ole keeldude nimekirjast tuhkagi kasu.
Tõesti, mis saab vastusõdimisest hoogu juurde, edeneb? Näiteks (ja see on tõesti lihtsalt üks näide, mitte teksti tuum): mida saab rohkem, kui võideldakse joomise vastu? Kahtlemata tõuseb aktsiis, tunnistan. Mis veel? Ei torka midagi pähe. Ütlete, et saab rohkem tervemaid perekondi, hästielatud elusid ja muu sellist? Vabandust, ei usu. Usun selles mõttes, et see võib olla barrikaadidele tõusnud suhtekorraldajate eesmärk. Usun, ja kummardan nende kindlameelsuse ees.
Võideldakse liigjoomise vastu, koduse vägivalla vastu, telekavaatamise vastu – oh sa püha püss, mille kõige vastu võideldakse! Need on enamasti asjad, mida võiks vähem või üldse mitte olla. Ma ei ärgita kedagi jommispäi naisele kolakat andma, kui too köögis nõusid pestes liiga valjult kolistab. Ei. Aga kui tunnistaks, et joomisel on hulgaliselt häid külgi? Kuni tegemist pole liigjoomisega. See on lihtsalt näide teistsugusest lähenemisest. Lähenemisest, mida kohtab kuidagi harva, aga mis – vähemalt tunde järgi – võiks tappa mitu kärbest ühe hoobiga.
Põhjuseid, miks mõned inimesed joomisega liiale lähevad, on kahtlemata palju, aga kindlasti on nende hulgas see, et neil – kui tohib postiljon Petškinilt väljendi laenata – ei ole jalgratast. Tõsi, jalgratast tuleb siin mõista sümbolina, edasiviiva jõuna, tiivustajana, mis aitab kõrgemale kerkida igapäevasest porist, murda välja oma üksildusest ja rutiinist.
1880ndate paiku Eestis tekkinud karskusseltsid ei keskendunud ainult kõrtside sulgemisele. Tegeldi kõikvõimalike asjadega, mis aitasid inimestel oma päevi mõistlikult täita. Näiteks tõstsid mehed rauda ja maadlesid. Praegugi on olemas spordiklubid ja muud vaba aja veetmise viisid, aga nende häda on, et kogu tegevus on väga intensiivne. Tänapäevane spordiklubi limpsab su konveierkeelega sisse, nõuab hirmuäratavaid summasid ja tahab su võimalikult kiiresti jälle välja sülitada.
Intensiivsus, keskendatus on üks ilusamaid asju üldse, aga kogu aeg nii elada ei jõua. Puudu on päris klubidest, seltsimajadest. Kohtadest, kuhu pääseks väikese summa või isikliku panuse eest. Kuhu võiks minna õhtul ilma kindla plaanita, kas tahad mängida lauatennist, lugeda (pinksisaalist kaugel mõnusate tugitoolidega ruumis, mis erineb meie raamatukogude lugemissaalidest nagu hubane kõrts kaheksakümnendate koolisööklast), osaleda loengutes või õpitubades, ehitada robotit või midagi kaheksandat ette võtta. Normaalne, terve suhe teiste inimestega – olgu need trennikaaslased, filmihuvilised, tikkijad või põrguinglid – nõuab natuke rohkem aega, kui masinavärk ette näeb. Aega peab jääma kiibitsemiseks ja tühja lobisemiseks, ehk molutamisekski.
Selliste seltsimajade tekitamist võiksid toetada riik ja omavalitsused. Muidugi jääks ka sellistesse ühiskondlikesse klubihoonetesse oma ajagraafikud, aga kindlasti oleks võimalik seda elu muuta heas mõttes hajusamaks, vähemalt võrreldes praeguste kinode ja spordiklubidega. Ideaalis oleks seltsimajja minek nagu prügiämbri väljaviimise (mille käigus on palju mehi mitmeks kuuks kaotsi läinud) hea kaksikvend – sa lähed tegema üht toredat asja, aga teed kolme.
Kas see toimiks, kas inimesed tuleksid kohale? Ma usun küll. Proovimist tasub alustada noortekeskustega. Näiteks Tartus on üks noortekeskus praegu ripakil; linn ei paista vajavat inimesi, kes oskaksid oma ajaga enamat peale hakata kui paari kohustuse ja ajusurma vahel põrklemine; inimesi, kes õpiksid midagi, mis jääb väljapoole tulundusklubide ja kohustusliku kooliprogrammi haardeulatust. Perekondlikud sidemed on üsna haprad. Isegi kui need oleksid tugevamad, ei tea isad poegi huvitavaist asjust reeglina suurt midagi. Mida halba võiks sündida, kui hakata uuesti tugevdama kogukondlikke sidemeid? Kui palju raha võiks halvimal juhul korstnasse lennata? “Talendid koju” tüüpi hüsteeriale kulutatud summaga saaks väikelinna pikaks ajaks elamisväärsemaks ja talentidele ahvatlevamaks muuta. Ka vastumeetmete väljatöötamise ja rakendamise tugigrupile kulub mehiseid summasid.
Turumajandus paneb paljud asjad paika – näiteks selle, et sellise klubi loomine ja käigushoidmine ei saa olla selle loojale kasumlik. Ka mitte omavalitsusele. Aga turumajandus hoiab oma moka kiivalt maas ega piiksatagi, et riigi ja rahvuse seisukohast pole niisuguse ideega võimalik kaotada. Ehk ainult juhul, kui usinate tšinovnikute armeed leiavad võimalusi rahaga sahkerdamiseks, petmiseks ja varastamiseks. Nad on leidlikud, nende petmisvõimalusi peab otsustavalt piirama, nende katsetele ajada valelikku onupojapoliitikat peab vastu astuma. Peab vastanduma.
Loodetavasti mäletavad kõik, kuidas naksitrallide võitlus kasside vastu läks üle võitluseks rottidega. Naksitrallid eristusid oma paelehakkamises kirkalt ülejäänud massist, kes kassipaanika ajal lihtsalt vahtisid, näpp suus. Rottide rünnakute vastu astusid linlased lahingusse administratiivsete meetmetega. Võib olla täiesti kindel, et nad kontrollisid lisaks kõigele rotipärasele ülimalt innukalt ka moosi ja kuldrahasid. Tolku polnud sellest muidugi karvavõrdki. Naksitrallid olid sunnitud kassid pagendusest tagasi tooma ja linnas algas võigas lahing. Eno Raud sellele väga ei keskendunud ja kirjeldas järgnevat helgetes toonides, aga on põhjust karta, et kord kõikuma löödud tasakaal ei saanud paika pelgalt kasside tagasitulekuga, ju neid rotilaipu vedeles-mädanes ja levitas tõbesid veel pikki kuid. Ka usk, et kasside iseloom muutus vahepeal kindlaks ja põhjamaiseks, ei pruugi paika pidada.
Naksitrallid olid vähemalt tegudeinimesed. Nad tegid ainult ühe vea – näljase kassikarja asemel oleks tulnud üksikule saarele toimetada ahneid peletisi nuumanud vanainimene. Tõsi, lasteraamatusse poleks selline lahendus vist hästi sobinud.
Jüri Kolk on kirjanik ja töötab väliskaubanduse alal.
