Seda vastuolu toetab ühelt poolt kapitalistlik tarbimisloogika – mida rohkem me tarbime, seda rohkem saab toota, seda suurem on omanikutulu ja seda paremini kõigil läheb – ja teiselt poolt infoühiskond, kus põhjalik ja mitte alati mustvalge ning üheselt mõistetav info iga toote ja tootja kohta on paari hiirekliki kaugusel.

Naljaga pooleks võib öelda, et seitsmest põrguteed sillutavast surmapatust on õgardlus ainus, mis tõesti enneaegse surmaga võib lõppeda, aga pattu langenud inimese saatus ei sõltu tänapäeval paraku enam pihiisast, enne satub ta maapealsesse põrgusse – dieeditööstuse, fitnessgigantide ja paraku ka meditsiinisüsteemi lõugade vahele. Juba seitse surmapattu (lisaks aplusele ka kõrkus, kadedus, ahnus, himurus, viha ja laiskus) esimesena kirja pannud paavst Gregorius I teadis, et probleem ei ole mitte toidus, vaid meie isus. Ja isu saab suunata – sellega tegelevad igapäevaselt nii toidutootjad kui selle reklaamijad, kokaraamatute kirjastajad, telekokad ja kodukokad ehk lugematu arv toidublogijad, kellest parimad suudavad oma isudest kirjutades ka lugejal suu vett jooksma panna.

Tunne, kui isu üldse ära võetakse, ei ole sugugi meeldiv. See pole mõistagi midagi erakordset – minul juhtus see viimati viirushaiguse tagajärjel, mõnel teisel avaldub näiteks tarvitatud ravimi kõrvaltoimena, võib olla ka stressi või mõne muu haiguse sümptomiks, aga... Nädal ilma isuta oli küll antropoloogiliselt põnev aeg, aga emotsionaalselt kurnav. Süüa ainult mõistusega, ilma emotsioonideta – ainult selleks, et süsteemi käigus hoida – selles ei ole rõõmu ega naudingut, see ei ole elu, see on keemiatund. Nende päevade jooksul kogesin omal nahal, millise tähenduskoorma me oma igapäevasele toidule anname. Lõppude lõpuks oli ju isu see, mille pärast esimesed inimesed paradiisist välja aeti.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist