Põleng muldonnis nõudis 70 eestlase elu

Kevadel 1943 paiknes Eesti tagavara laskurpolk Venemaal Jelanskis. Polk oli majutatud muldonnidesse, mis olid umbes 70 meetrit pikad ja mahutasid terve roodu ühes varustusega. “Niisugused kõrvuti asetsevad muldonnid paistsid eemalt kui suured mõisa kartulikuhjad,” kirjeldas oma päevikus polgu staabiohvitser Kustav Sepaste.

Muldonnide karkass ehitati palkidest ja lattidest, see kaeti sambla, savi ja paksu korra mullaga. Talvel pidasid nad seetõttu hästi sooja ja suvel ei lasknud palavust ligi. Mõlemas muldonni otsas oli kahepoolne uks ning mõlemas otsas ka raudahi ehk tepluška, plekist korstnaga läbi katuse. Just ühes sellises muldonnis juhtuski 1943. aasta 13. märtsi varahommikul kohutav tragöödia. Sellest suuremat tuleõnnetust eestlastega ajalugu ei tunne.

Tuld kustutati lumekuubikutega

Umbes kella viie paiku hommikul helises tagavarapolgu staabis telefon. Sepaste võttis toru ja sealt kostis korrapidajaohvitseri ärev hääl: “Kuulipildujapataljonis põleb muldonn!” Sepaste avas ukse ja märkas, et lähima muldonni katuseaknast nilpsavad välja väikesed tulekeeled. Ta riietus kiiresti ja jooksis sündmuskohale. Nüüd tõusid leegid juba taevani ja katus oli hakanud sisse langema.

Kustutamisega oli ametis mõnikümmend meest eesotsas õppepataljoni roodukomandöri Paursoniga. “Olgugi, et põles 3. roodu onn, kus oli ligi 70 reservi ohvitseri, ei märganud kustutustöödel ühtegi ohvitseri peale leitnant Paursoni,” märkis Sepaste päevikusse. Vett kustutamiseks polnud, ei olnud kohal ka polgu tuletõrjekomandot. Hiljem selgus, et veevõtukohad olid kinni külmunud.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist