1591. aasta Istanbulis miniatuurikunstnike ringkonnas hargnev lugu arutleb selle üle, miks tänapäeva Türgi on see maa, mis ta on – pendeldamas ida ja lääne vahel, imetlemas Lääne tsivilisatsiooni hüvesid, kuid suhtumas skepsisega selle ajalikkusse ja materialismi. “Minu nimi on punane” näitab ka, et meie jaoks justkui monoliitne Orient ei ole sugugi ühtne, vaid Türgi ei asu mitte ainult Euroopa ja Aasia piiril, vaid ka teiselt poolt on ta piiri peal – šiiitliku Iraani ja sunniitliku Araabia vahel. Olles ise sunniitlik, on Türgi kultuur samas alati olnud avatud Iraani mõjudele – romaani peategelane Karaa on käinud õppimas Safaviidide impeeriumi parimate miniatuurikunstimeistrite juures ning Istanbuli pisipiltnikud imetlevad sealset raamatuillustreerimiskunsti kui kõige kõrgemat maailmas. Või siiski mitte kui kõige kõrgemat – hirmuseguse kadedusega täidavad neid Itaalia meistrid, kes “olid leidnud viisi, kuidas kujutada inimesi nõnda, et nad mitte ainult rõivaste ja aumärkide poolest, vaid ka silmnägude poolest üksteisest erinevad” (lk 39).

Nõnda on Pamuki järjekorras kolmas eesti keeles ilmuv romaan (2007 ilmus “Lumi” Ly Seppeli tõlkes ja 2011 “Must raamat” Helen Geršmani ja Inna Ossiptšuki tõlkes) ühelt poolt tõesti suur ja suurejooneline arutlus kunsti üle, kuid ühtlasi on see ajaloopoliitiline traktaat. Ja lisaks on see veel äraspidine kriminaallugu. Äraspidine seetõttu, et kohe raamatu esimesel leheküljel saab sõna mõrvatu, mõnikümmend lehekülge hiljem aga mõrvar. Seega ei suuna autor 59st minavormis jutustatud peatükist koosnevas romaanis lugeja tähelepanu mitte mõrvari leidmisele, vaid eri minategelaste mõtetele, otsingutele, igatsustele, motiividele. Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe: “Minu nimi on punane” on ka vaimukas ja naljakas raamat, mis pakub tõesti midagi nii head romaani, huvitavat ajalookirjeldust kui ka vaimukalt esitatud filosoofilist teost otsivale lugejale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid