Koduõlu tehasest
Teismelistel kuttidel on ju ikka vaja järele proovida igasugu asju, mis eelkõige justkui täiskasvanute maailma kuuluvad. Nii saigi suvilas veedetud ajal koos ümberkaudsete poistega koduõlu käima lükatud. Vajalikud komponendid, nagu pärm ja maltoosa, olid poes saadaval, segu sai pandud käärima kolme- või viieliitrisesse purki. Mäletan, et sellest kupatusest tuli välja läbipaistmatu, pärmijooki meenutav sogasevõitu vedelik, aga pähe ta igal juhul hakkas ja mitte vähe. Välja magasin ennast ühes asutuse suvilas, kuhu sisenesin omavoliliselt, akna kaudu. Kodutaresse ei julgenud kohe minna, piinlik oli natuke.
Eelmise aasta lõpul aga kutsus sõber külla degusteerima koduõlut, mille ta ise oli pruulinud ja korralikult ka pudelitesse villinud. Vaat see oli juba meistriklass – paraja läbipaistvuse ja õllele omase konsistentsi poolest Saku tehase omaga võrreldav.
Saku koduõlu jääb sõbra pruulile alla karguse poolest, Saku oma on kergelt magusam. Mesine, natuke mõdu meenutav. Saku koduõlle kangus on 4,8 volüümi, sõber mõõtis aga vastava aparatuuri abil enda märjukese kanguseks üle 10. Nii et ses mõttes on Sakul veel arenguruumi.
Aga kodususe mekk ja aroom on Saku koduõlles igal juhul hoomatav. Tuleb see siis pärmist ja linnastest või pruulimise protseduuri omapärast – retsept on ilmselt salastatud. Proovige järele, oma kurk on kuningas.
