DJd ja popstaarid arutavad kommertsraadiojaamas Eesti elu üle: “Kaagutavad seal maal, et neid ei armastata, aga kooli tahavad oma lapsed ikka linna panna, eriti silmakirjalikud tüübid ikka.”

Helle Meri annab paar päeva enne Vabariigi aastapäeva ERRile südamliku intervjuu. Üks ta lause kriibib teistmoodi kui teised: ta otsib presidendi kõnest sõnumit neile, kes ei ole saalis, julgustust, et ka nemad on väärikad kodanikud, “hoolimata sellest, et nende jõukus ega miski muu ei luba neil elada pealinnas või selle lähedal”.

Poliitilises plaanis valitsema valitud ja ka talupojatarkuse sildi all avalikus ruumis kostev vali liberaalne hääl korrutab igast kanalist, et “me ei saa ju kätt ette panna, kui inimesed tahavad Tallinna tulla”. Isegi Helle Meri ilus ja õige mõte, et presidendil peab olema sõnum kõigile, mitte vaid eliidile, kannab lause teises pooles alatooni: elamisväärne on pealinn, kaugemal toimetavad nõrgemad.

Aga pidage nüüd korra hoogu, head pealinlased – kas ikka on nii!? Kas te olete oma inimestelt, meie inimestelt, üldse küsinud, mida tahetakse ja millisteks valikuteks ollakse sunnitud? Ise vabatahtlikult väikelinnas elades paistavad sundvalikud risti vastupidistena: väga paljud kolivad tõmbekeskusse (tavaliselt Tallinna, Tartusse või Soome) üsna vastu tahtmist. Ja maale lähevad elama pigem tugevad, endaga kindlalt hakkama saavad inimesed. Tuleb seal ju toimida täiesti iseseisvalt – või siis koostöös naabrite ja kogukonnaga – nii raha mõttes (maaelu kipub olema kallim kui linnas), logistiliselt (transport logiseb või puudub) kui ka psühholoogiliselt.

See viimane ei ole üldse tühine tahk: nii riik kui erasektor tõmbavad end hõreasustusest välja, lisaks palju räägitud pangaautomaatide, postkontorite ja politseipunktide hõrenemisele on täpselt sama oluline ka maakinode ammune kadumine ja linnadega võrreldes täiesti erinevas kultuuriruumis elamine.

Võtame näiteks Eesti muusika ekspordi, millesse on palju panustatud ja kus on tulnud ka edu. Ehk tasuks nüüd mõelda ka Eesti muusika ekspordist Eestisse? Äärealadel elab kümneid tuhandeid inimesi, kes ei ole elavas esituses kunagi näinud kübetki viimase kümnendi värskest innovaatilisest Eesti popmuusikast.

Suurlinna tulede kutsuvast plinkimisest hoolimata inimesed lähevad või jäävad maale ja väikelinnadesse – miks ometi? Kas tõesti usute, et võimetusest (suur)linnas hakkama saada? Eestlastelt küsitakse sageli, kui paljud neist tahaks välismaale tööle minna. Miks ei küsi aga keegi, kui paljud tahaksid tegelikult Tallinnast ära maale või väiksemasse asulasse kolida? Ja millised oleksid nende inimeste minimaalsed vajadused, et seda kergema südamega teha? Ma kardan, et ei küsita seepärast, et vastused võiks peavoolu suurlinnausuga liiga kõva kõmakaga kokku põrgata. Kui me annaks endale aru, kui palju inimesi elab Tallinnas vastu tahtmist, hakkaks üsna imelik ja piinlik. Mida me siin korrutame kooris liberaalseina näivaid mantraid pealinna vastupandamatust tõmbest. Tegelikult on see paljude jaoks tunnetatud paratamatus.

Selle koha peal on “õige eestlase” psüühega lugeja juba ammu küsinud: mis sa siin targutad, kust see papp tuleb, et suuresti hävinud üle-eestilist infrastruktuuri taasluua? Minu arvates on lihtsalt primitiivne valitsuspartei juurutatud komme, et mitte keegi ei tohi prioriteetide status quo’d kahtluse alla panna, kui ei osutata sellele, mis elanikerühmalt see raha siis ära võetakse. Nii lihtsustatud mõttest juhindudes võib riik kraavi minna. Aga olgu, kui olete mängureeglid seadnud, ma teen ka ühe lihtsustatud võrdluse.

Pärast Tallinna meeri populistlikku käiku hakati ka mujal Eestis mõlgutama mõtteid tasuta ühistranspordi üle. Saarlased arvutasid välja, mitu eurot peaks iga vald lauale käima, et bussid praeguses mahus tasuta liiguks. Vallavanemad reageerisid arvutustele üllatusega: tohoh, see polegi ju nii kallis! Tõepoolest, ühe lennufirma käigus hoidmisega võrreldes naeruväärsed summad.

Pean end kosmopoliidiks, sõidan lennukiga tihedamini kui maaliinibussiga. Sellest hoolimata usun, et Estonian Airi jalule aitamine peaks olema riigi jaoks väiksem prioriteet kui maaliinidel mingigi liikumise tagamine. Nii et palun, üks primitiivne võtke-sealt-kotist-ja-tõstke-teise-ümber idee on laual.

Tegelikult ei peaks regionaalpoliitika muidugi nii lihtlabaselt käima. Seesama transpordisüsteem vajaks hädasti 21. sajandisse toomist. Hõreasustus nõuab tänapäevaseid IT-võimalusi nüansseeritult kasutavat intelligentset nõudepeatustega (munitsipaaltakso?) süsteemi, mis võimaldaks praegu pooltühjalt uhavate busside asemel sama raha eest märksa täpsemalt sihitud ja tihedamat graafikut.

Kompleksselt ja riigi, mitte killustatult nõrkade maakondade või valdade tasemel tuleks läbi mõelda ka muu hajaasustuses eluks vajaliku tagamine. Panga-, vaktsiini-, IT- ja Kinobuss meil juba on, lavkadki veavad söögikraami küladesse ja katseid tehakse telemeditsiini alal. Ehk on just see õige suund, mis vajaks korrastamist, läbimõtlemist ja laiemat pilku, aga võib-olla leiaksime moodsamaidki lahendusi?

Riigi ja erasektori vahel peab ju koostöö suuremate eesmärkide, efektiivsuse ja elanikele minimaalselt vajaliku tagamise nimel ometi võimalik olema – milleks seda riiki siis muidu üldse vaja? Hetkeolukord igatahes hämmastab. End innovaatiliseks pidav ja sellisena turustav Eesti haldab suuremat osa territooriumist globaalselt ammu jätkusuutmatuks kuulutatud põhimõtete järgi: puuduva regionaalpoliitika alternatiiviks on eurotoetusega asfalteeritud maantee lähimasse linna ja jätkuv autostumise soosimine.

Puudu ei ole mitte suur raha, vaid suur soov rakendada helgemad pead nutikate kestlike lahenduste otsimiseks. Suuremat osa Eestist ei tasuks veel maha kanda ega eelmiste ajastute hääbuvaks jäänukiks kuulutada.

Lõpetuseks: selle jutukese moraal ei ole Jüri Mõisa antipoodina kõiki maale meelitada. Või öelda, et Tallinn on paha. Ei, ikka igaühele oma. Lihtsalt sisetunne ja ringivaatamine kinnitavad, et paljud eestlased peavad maamaja või väikelinna meeldivaks elukeskkonnaks ja on nõus päris mitmest hüvest selle nimel lausa loobuma. Aga minimaalsest ehk päriselt mitte – ja miks nad peakski, kui nemadki makse maksavad? Ärme siis sunni neid kodu jätma ja pealinnale tormi jooksma, et saaks pärast rändestatistikat uurides käsi kokku hõõruda: rääkigu mida tahes, tegelikult tahavad ju kõik linna.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid