Massturismist veel puutumata Bogotá
Colombia pealinnas pole narkokartelle vaja karta, kirjutavad Vahur Luts ja Olle Selliov.
Kõik need rohkem kui 10 miljonit inimest, kes Bogotás ja ta eeslinnades elavad, viibivad Eesti mõistes permanentselt keskmäestikulaagris. Linn asub 2600 meetri kõrgusel. See teeb talutavaks ekvatoriaalse päikesepaiste kuumuse, kuid samas pani meid kui mereranna rahvast õhku ahmima. Tavalises tempos kõndimine ja samal ajal rääkimine ei tahtnud kuidagi hingeldamiseta õnnestuda. Aga kõndimist võtsime hoolimata linna hiigelsuurusest palju ette; seda nii huvist kui ka oskamatusest selle metropoli keerukat ühistranspordisüsteemi kasutada. Trammiliiklus olla Bogotás juba 1948. aastast lõpetatud, kuigi vanalinna tänavatel võib veel rööpaid näha. Kogu ühisliiklus toimub väga eriilmeliste bussidega. Jätsime proovimata Ladina-Ameerikale nii iseloomulikud collectivo’d – väikesed logisev-lagunevad bussikesed, mille ustel kõõluvad “sisseviskajad” sõidu ajal pidevalt möödakäijatele hõikasid, kuhu buss viib. Bogotá revolutsiooniliseks panuseks ühistranspordi arengusse on aga TransMilenio, mis valmis 2000. aastal, sellest ka nimi. Algul kaaluti seal metroo rajamist, kuid mitme aastakümne pikkuse vaagimise järel otsustati bussi ja maapealse metroo hübriidi kasuks. Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et nende bussipeatuste jaoks on ehitatud jaamahooned, kuhu pääseb ainult läbi piletikontrolli väravate nagu metroos. Bussi pääsemiseks tuleb ikka minna bussijaama, valideerida viipekaart (värav näitab, mitu peesot veel kaardil on) ja siis oodata õiges kohas klaasseina ees, mis avaneb bussi saabudes. Tallinlastele peaks Bogotá piletisüsteem väga tuttav ette tulema.
Google Mapsist juhinduvad kulgemised viisid meid sageli kohtadesse, kuhu võõramaalased kunagi ei satu. Näiteks ühel kaunil hommikul läbisime päris pika tänava, mida ääristasid eranditult lihakarnid. Üldse tundus Bogotás olevat tavaks, et sama liiki poed on koondunud linnas kõik ühte kohta. Nii leidsime tänavaid, kus müüdi ainult jalgrattaid, mitmesuguseid torusid või siis keraamilisi plaate. Mitu kvartalivahet poode ja kaubamajasid olid pühendunud puhtalt jõuluehetele!
Ühel pühapäeval, kui otsustasime nagu linnarahvaski veeta päeva sportlikult ja ronida otse vanalinna servas kõrguva Monserrate mäe tippu, elasime üle paraja ehmatuse. Mäe nõlval looklev muidu päris korralik tee oli järsku mõlemast küljest ümbritsetud ehtsa favela’ga. Ootamatult oli meie vaateväljas ainsateks inimhingedeks lällav meestejõuk, kes silmanähtavalt kõrgendatud meeleolus kaunist hommikut nautis. Rohkelt õllepudeleid ja kerge rüselus käis loomulikul moel nende seltskondliku olemise juurde. Tagasi pöörata meil enam ei sobinud ning vasakule või paremale hurtsikute vahelistesse käikudesse ei tahtnud ka põigata. Liikusime siis vapral sammul edasi, püüdes näida võimalikult muretuna. Purjus kamba juurde jõudes märkasime kohkumusega, et ühel neist oli käes korralik vintpüss. Sellel sellil oli seljas ka mingit sorti räpakas munder, kuid muidu oli ta sama vintis nagu teisedki. Meid seirati küll purjus pilguga, kuid õnneks ei tärganud kellelgi neist nii ruttu huvi meiega lähemalt tutvuda. Siiski kõndisime veel tükk aega edasi kahtlase tundega kuklas – ega äkki tule püssimehel mõtet naljapärast pauku teha.
Bogotá värskelt ametisse astunud linnapea Gustavo Petro tähtsaim valimislubadus oli olnud linnatänavatel relvakandmise ärakeelamine, kuid ilmselt seal favela piiril tema administratiivvõim päriselt ei kehtinud.
Igatahes tundsime end kergendatult, kui jälle tavaliste inimeste keskele jõudsime. Ja neid oli sel pühapäeva hommikupoolikul Monserrate jalamil lausa massides. Mäe otsa saab ilma autota kolmel viisil: gondliga, köisraudteega või jalgsi. Meie valisime viimase variandi. Teekond on 2,5 km pikkune, kuid kuna kõrguste vahe on üle 500 meetri, kulgeb suur osa sellest mööda treppe. Arvestades, et juba raja alumine ots on 2600 meetrit ülalpool merepinda, kujunes meie matk üle ootuste kõvaks mäestikutreeninguks. Enesekindlate maratoonaritena alustasime hoogsalt, kuid mida edasi, seda selgemaks sai, et me ei olnud mõne päeva jooksul suutnud nendel kõrgustel aklimatiseeruda. Hämmastav oli näha, kui mõni korpulentsematki tüüpi kohalik meist lihtsalt mööda jalutas, samas kui meie hingeldades iga trepiastet eraldi pingutusega võtma pidime.
Colombia rahvastik tundus välimuse järgi olevat väga homogeenne – ehtsad latiinod ehk siis hispaanlaste järeltulijad. Indiaani rassi sugemeid eriti palju märgata ei olnud, vähemalt Bogotás mitte. Ka muudest rassidest inimesi kohtas haruharva. Kuigi me ei ole just blondid, paistsime kohalike hulgas selgelt silma. Tänaval tuldi tihti meile abi pakkuma tee leidmisel või tunti muidu sõbralikku huvi. Paraku kohalikud palju muud peale hispaania keele ei räägi. Kes aga inglise keelt oskasid, olid seda agaramad meie peal oma oskusi praktiseerima.
Turiste nägime Colombias vähe, nendestki suurem osa paistis olevat teistest Lõuna-Ameerika maadest. Seetõttu tundsime sageli enda meelitavat erandlikkust. Kui olime lahkumas oma väikesest hotellist, siis palus vastuvõtus töötanud tagasihoidlik naine häbelikult eraldi meie mõlemaga mälestuseks pilti teha.
Bogotás tasub väisata Embalse De Tomine järve, mägede vahel paiknevat maalilist veekogu, mis varustab suurt osa Bogotást joogiveega. Järve kõrgel kaldal asub laitmatult valgete majakestega linnake Guatavita. Iseenesest imeilus oma telliskatuste mere, härjavõitluse areeni ja moodsa kirikuga, on linnake kohalike seas väga populaarne väljasõidukoht.
Mida Colombias kindlasti süüa? Nende puuviljad, nii tuntud kui tundmatud, on lihtsalt jumalikud! Värskelt tehtud puuviljasalat oli meie lemmikroog. Proovida tasub ka chicha’t – kergelt kääritatud maisijooki –, mis klassifitseerub siiski pigem “huvitavate” maitseelamuste kilda.
